Salme memuaarid, 5. osa: Siberi elu jätkub

Esimene helgem päev meie trööstitus siberielus oli 16. mail 1949, kui meie onni kolmeliikmeline pere, kõik üheaegselt, saime kodumaalt esimesed rahakaardid, kõigile võrdselt 100 rubla, erinevus ainult saatjates.
Olime rõõmust keeletud, ainult silmad särasid ja näod olid naerul esmakordselt viimase kahe kuu jooksul. Ja siis veeresid silmist tänupisarad, selline kingitus oma healt Saulepi sõbrannalt Hiljalt.
Esimesed kirjad jõudsid meieni alles 10 päeva hiljem. 26. mail sain 3 kirja korraga, Lankuse Hildalt, Heinluht Hiljalt ja tädipojalt Veltman Kristjanilt. Sain kirjadest teada, et ema ja Laine pääsesid, sest Tolli Helmi viis neile 24-nda märtsi õhtul teate, et öösel tuleb küüditamine. Helmi töötas metskonnas ja sai telefonikõnedest teha sellise järelduse. Oli hea meel, et mu kõik sugulased olid sellest õudusest pääsenud. Lubasid saata mulle raha ja pakke. Hilja oligi juba paki teinud ja selle hobusega Saulepist Pärnusse posti viinud (60 km). Uskumatu abivalmidus ja ohvrimeelsus, sest olime ju ainult ühe õppeaasta koos elanud ja töötanud, enne seda me teineteist ei tundnud, seda võib nimetada tõeliseks sõpruseks!

Mu ema ja õde varjasid endid paar kuud, siis tahtsid minna Ellamaa turbarabasse tööle, aga arstlik komisjon ei lubanud neid sellisele tööle. Siis läksid nad Audru sovhoosi ja sinna saidki tööle 1. juunil 1949, täiesti puupaljastena, sest kodust põgenesid nad küüditamise ööl paari riide- ja toidukompsuga. Loomad ja vili olid järgmisel päeval kolhoosi viidud. Mööbel, kõik majakraam ja riided kohalike komnoorte poolt laiali tassitud ning ära jagatud, mis kellelegi sobis.

Meie neljaliikmeline pere oli niisiis lõhutud kolmeks, üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel virelevaks osaks. Isa Komis, mina Krasnojarski lähistel, ema ja õde õnneks oma kodumaal, oma rahva keskel. Ja jumal tänatud, et neil õnnestus Eestisse jääda. Juba septembris saatsid nad mulle mitu pakki riiete ja toiduga, et külm Siberi talv üle elada. Päris esimese paki sain oma kallilt Hiljalt juba 6. juunil. Ei tea, mis oleks kodumaal suutnud nii suurt rõõmu valmistada, kui Siberisse esimene paki saamine. Oli selles nii toitu kui igapäevaseid tarbeesemeid nagu niiti, nõelu, pearätt, taskurätikud, käterätid, sukad, sokid, pluus, 2 paari pesu, kirjatarbed. Keedupott täis soolaliha, herned, oad, suhkur, seep, isegi kommid!, kõik ühe päeva ajalehed. Sel õhtul kirjutasin oma elu pikima kirja, sest millegi muuga ei olnud mul tasuda nende heade inimeste hoolt ja muret minu pärast.

22. juuni hommikul toodi komandatuurist teade: paari päeva pärast algavat meil jälle sõit. Selle vastu polnud meil midagi, viidagu meid kuhu tahes, halvemat ega hullemat ei saa kusagil olla. Mahajäänud sakslastel, ukrainlastel, kalmõkkidel olid pisarad silmis, et nad peavad sinna hädaorgu edasi jääma, meid alles 3 kuu eest toodi ja juba jälle viiakse.
25-ndal juunil algas taas meie rännak. Umbes 10 km pärast jõudsime naaberkolhoosi Polevoi, sealt lisandus meile saatusekaaslasi. Käsutati meid nelja kaupa ritta ja ei tohtinud keegi sammugi kõrvale astuda, kohe olid orjaperemehed käsitsi kallal ja ähvardasid kuuliga. Ilm oli väga palav ja õhk moskaadest (pisisääsed) paks.
Õhtuks jõudsime Tsulõmi jõe kaldale, ka seal oli juba eestlasi ees. Jäime laagrisse koguni kaheks päevaks ja iga mõne sammu järgi tehti lõkked moskaade peletamiseks. Kolmanda päeva hommikul saabus meie “valge laev”, tegelikult ilmatu suur praam.
Meid oli umbes 350 inimest. Laevasõit kestis neli päeva, öösiti seisime paigal. Ka päeval tegi praam ajuti peatusi ja lubati konvoi saatel käia kaldal asuvatest taludest toitu ostmas.

1.juulil 1949.a jõudsime Atšinskisse (linnulennult 150 km Krasnojarskist lääne pool), see oli väikeste puumajadega, sillutamata, porilompides tänavatega Siberi väikelinn. Meid laaditi veoauto kasti ja sõidutati mingisse klubisse, kõik inimesed ruumi ei mahtunud, osa jäi lageda taeva alla. Päeva jooksul anti meile kaks korda priilobi, ikka nagu laevaski anti: vesi, veidi tangu või kartuliviil või siis kapsapesuvesi. Õnneks sain tädi Liisalt paki, milles on kuivatatud liha ja kala, tangu, herneid, küpsiseid ja tööriideid.
6 päeva hoiti meid siin laagris, siis laaditi meid kõrvalolevas raudteejaamas seitsmesse loomavagunisse, mis said puupüsti täis. Vagunites hoiti hoiti meid veel üks ööpäev, siis üks ööpäev sõitu, linnulennult 200 km lõunasuunas ja olime sihtkohas, Šira raudteejaamas (asub Hakassi Autonoomses Oblastis, keskus Abakan). Siin jaotati meid mitmesse kullakaevandusse. Hiljem saime teada ka nende kaevanduste nimed: Kommunaar, sinna saadeti meist kõige rohkem, sest olevat olnud teistest suurem, siis Zarala, Priiskovoi, Bihtatsii ja Balahtsiin.



Siinkohal meie kõigi nimed ja vanus, kes viidi Balahtsiini 1949. a. juulis:
Märt Raud 72, insener; tema abikaasa Hilda Raud ~50
Julia Laanemets 45; tema lapsed Tiina Laanemets 7 ja Ahto Laanemets 12
Ida Mahlapuu 43; tema lapsed Olev Mahlapuu, 22; Ene Mahlapuu 9
Erika Sildam 25
Vaike Ernesaks 19
Johannes Põderson 53
Olga Avestik 63
Loreida Raamat 29
Alice Nei 25
preili Grünberg 70
hr Rosenbladt ~70
hr Tatar 62 ja pr Tatar ~55
hr Põldma ~50 ja pr Põldma ~50
hr Krain ~55, pr Krain 48, nende tütred Salme 25 ja Milde 21
Marta Kuub 53 ja tema poeg Väino Allan 21
Gerda Kase 54
Elmiire Joost 30
pr Mesila 45, tema tütred Selma 22 ja Õilme 16
Sergei Jakovlev 60, tema abikaasa ~55 ja tütrepoeg Ilmar 4
pr Maurer 63
Alma Ostra-Oinas 63, Eesti Vabariigi (vist sotsiaal) minister
tema tütar Aino Hanso 21, Aino abikaasa Uno Hanso 29
pr Nuude 35, tema pojad Hillar Nuude 15 ja Mati Nuude 10
Hellen Rannamäe ~35, tema poeg Rein Rannamäe 9
Heino Ülemaantee 22
Linda Nort 22
mina Salme Laanemaa 22
Kokku 46 hinge. Enam-vähem kõik Tallinnast pärit, ainult kolmekesi olime ajutised tallinlased: Linda Vigalast, Heino Jõelähtmest ja mina Varblast.

[Ja kõige lõppu ka foto Salme arhiivist, Balahtsiini linn.]

Salme memuaarid, 4. osa: Õpetajate Instituudist “Siberi Ülikooli”

Märkmeid Salme siberi-aastate päevikust.

"Tol saatuslikul 1949.a. 24. märtsi õhtul õppisime koos toakaaslasega kõige põhjalikumalt marksismi tõdesid, sest järgmine seminar oli just sel teemal. Selles õppeaines pidime olema väga täpsed ja targad, kui tahtsime instituuti edukalt lõpetada. Märtsi alguses oli meid määratud juba töökohtadele. Edukamad lõpetajad võisid ise endale kooli valida. Mina valisin Tõstamaa Keskkooli eesti keele õpetaja koha, sest see oli lähedal Varblale ja ka Pärnu oli lähedal.
Õppisime õhtul kella 12-ni ja siis läksime rahulikult magama.
Kell neli hommikul helises uksekell. Korteri peremees avas pahaaimamata ukse. Sisse astusid 3 meest, 2 vene sõjaväelast ja 1 erariides eestlane. Kontrolliti peremehe, perenaise, minu toakaaslase ja lõpuks minu passi. Minule öeldi, et pange riidesse ja tulete meiega kaasa. Istusin oma kušeti äärel ja värisesin ehmatusest nagu haavaleht. See ehmatus viis mu kilpnäärme alatiseks rivist välja. Ma ei olnud võimeline ühtki hilpu endale pakki panema. Toakaaslane aitas mul riided selga. Küsisin, kas võtan õpikud kaasa, vastati, et pole vaja. Minu küsimusele, kuhu läheme, vastati – ei tea.
Viijad sidusid mingi riidepambu ja viisid minuga koos tänaval ootavasse veoautokasti. Hiljem selgus, et selles pakis olid minu padi ja tekk ning ei ühtki muud riideeset, ei pesu, ei kleiti, ei mantlit, ainult seljas olevad riided.

Oli selge, vaikne kevadine hommik. Veoauto kastis oli enne mind üks tütarlaps, kõrvaltänavas elav, minuga koos eesti keele osakonnas õppiv Linda Nort. Olime mõlemad hirmust keeletud. Sõidutati meid Ülemiste raudteejaama ja lükati autolt trellitatud ja laudadega kinnilöödud akendega pimedasse loomavagunisse, milles mööda seinaääri olid pingid ja vaguniotstes olid kahekordsed narid.
Pidevalt toodi inimesi juurde. Keskpäeval, kui vagun oli tihedalt inimesi täis tuubitud, vähemalt 50 inimest, liikus rong Ülemistelt Arukülla. Sinna jäime järgmise päeva õhtuni. Siis hakkas rong jälle liikuma. Öösel sõitsime üle piiri, nii me oletasime, sest mööda vaguni katuseid joosti ja tulistati ning vagunitest kostis laul “Mu isamaa on minu arm”.

---

Esimest korda anti meie vagunisse vett 27-nda märtsi hommikul, 2 ööpäeva peale vagunisse toomist: 2 ämbrit 50 inimesele.
28-ndal märtsil jõudsime Tserepovetsi. Rong peatus, jälle anti 2 ämbrit vett, seekord isegi soojalt.
Sama päeva õhtul jõudsime Vologdasse, seal lubati meid konvoi saatel korraks vagunist välja. Päevavalgus pimestas silmi, sest 3 päeva olime ju pimedas istunud. Paar noormeest meie vagunist olid nii julged, rebisid akende eest mõne laua ära, et valgus vagunisse pääseks ja ennäe imet, ei tuldud kurjustama ega laudu tagasi lööma. 1-sel aprillil jõudsime Sverdlovskisse, seal oli pikem peatus ja lubati väljas kaevu juures joomas käia ning käsi ja nägu pesta.
3-ndal jõudsime Omskisse, seal anti meile esimest korda süüa (10 päeva pärast kinnivõtmist!), vagunisse tõsteti ämbritega suppi.
Hommikul ületasime Obi jõe ja jõudsime Novosibirskisse. Meie 50 vagunist koosnev ešelon juhiti kõrvalteele, uudishimulikest pilkudest eemale. Enne meid oli siin juba 4 ešeloni lätlasi. Taamal paistis hiiglasuur moodne jaamahoone. Õhtul sõitsime edasi, lätlaste ešelonid jäid veel sinna.
6-ndal aprillil läbisime väikesed Siberi linnad Taiga ja Marinski. Kell 3 öösel rong peatus, olevat sõidu lõpp. Hommikul kell 6 lükati vaguniuks lahti ja anti käsk koos oma asjadega väljuda. Maha laaditi ainult 10 esimest vagunit, mina olin kuuendas.

Järgmisel kolmel päeval sõidutati meid vahel veoautodel, vahel lasti kümneid kilomeetreid jalgsi käia. 9-ndal saime isegi saunamõnu tunda ja riided käisid läbi täipõrgu (aurutati suures kuumuses). See oli rohkem kui 2 nädalat pärast sõidu algust. Ega sellest täisaunast suurt abi ei olnud, sest suurest murest ja vaevhigist olime “koduloomadest“ küllastatud.
10-nda aprilli hilisõhtul jõudsime ühte kolhoosi, mille nimi oli Bokovoi, öeldi, et oleme päral. Meie täpne aadress sai olema: Krasnojarski krai, Biriljussi rajoon, Bokovoi küla, 5-nda detsembri nimeline kolhoos. Kolm päeva olime kolhoosi klubi põrandal põhkudes, umbes 40 inimest.14-nda aprilli õhtul hakati meid kolhoosi onnidesse laiali paigutama. Vahetult enne seda saabus komandant, kes luges paberilt ette, et olime eluks ajaks Siberisse asumisele saadetud ja kui keegi üritab põgeneda, siis järgneb karistusena 25 aastat sunnitööd. Meilt korjati ära passid ja kõik muud dokumendid.

Mina koos Lindaga, kellega koos meie Siberisse sõit 25-nda märtsi varavalges autokastis algas, ja üks noormees meie Instituudi matemaatika-füüsika osakonnast, Heino Ülemaantee, meiega ühest vagunist, palusime ühist elamispinda ja see meile antigi. Muldpõrandaga savionn oli 9-10 m2 suur, selle ühes seinas oli puupliit. Puupakkudest ja pajuvitstest meisterdasime endile 2 “voodit”, ühe meile Lindaga ja teise Heinole. Neid kasutasime peale magamise ka istumiseks ja söömiseks. Ülejärgmisel hommikul, s.o. 16-ndal aprillil, kutsuti meid kõiki kolhoosi kontorisse, võeti kolhoosi liikmeks ja pandi kohe tööle. Mehed saadeti metsa küttepuid tegema. Naised kände juurima, siloauke kaevama ja põllule veetud sõnnikuhunnikuid põletama. Tasuks saime rukki- või odra- või kaerajahu. Neist küpsetasime pliidiraual pätse ja sõime mõnuga. Kaerapätside söömisega oli raskusi, sest kaerakliid kõditasid kurku ja ei tahtnud kõhtu minna.

[Vahele ka üks illustratsioon, see on pilt Salmest koos sealsete külaelanike-saatusekaaslastega.]






Mina olin nädala voodis haige, mumpsis, palavik üle 38 kraadi. Arsti meie kolhoosis polnud, med-õde tõi mingit rohtu. Ääretult vaene ja armetu kolhoos. Elanikeks kolmekümnendatel aastatel Venemaalt välja saadetud mittesoovitavad isikud, palju oli volga-sakslasi, kalmõkke jne. Nii et kõik olid enam-vähem ühesugused vaesed ja muserdatud inimesed.
Loodus aga oli rikkalik. Juba juuni alguses sai metsast küüslaugupealseid ja need said meile mõne päevaga lausa maiuspalaks kaerapätside ja jahukördi kõrvale. Püüdsime elada mõtetega kaunis minevikus ja lootsime, et selline ülekohus kaua kesta ei saa. Hea seegi, et vähemalt unenägudes sai olla koduste ja sõprade seltsis ning käia tuttavaid teid ja radu. Päev läbi ootasin õhtut, et saaks ära ümbritsevast karmist reaalsusest. Lisaks kõigele näris hinge teadmatus oma emast ja õest. Kas nad pääsesid või on kusagil mujal Siberi avarustes?

---

Isa arreteeriti meil juba varem, 1948. a. 4. augustil, süüdistuseks Kaitseliidus ja saksa ajal Omakaitses olek. Neli kuud hoiti isa Tallinnas Patarei vanglas. Selle nelja kuu jooksul lubati ainult üks kord mul isaga kokku saada ja sedagi ainult 10 minutit läbi trellitatud seina ja valvuri juuresolekul. Ei ühtki kirja. 1948. a. lõpul lavastati Sõjatribunalis isegi kinnine kohtuistung, mis mõistis isale 25 aastat laagris ja peale selle veel 5 aastat asumisele.
Isa oli laagris Komis, Ihtinski rajoonis, asulas nimega Abes, postkast 388 IT. Sealt lubati tal aastas saata ainult 2 kirja. Isa vabanes laagrist amnestiaga 23. Juulil 1956. a. ja tuli seejärel tagasi Varblasse. Aga meie kodu ta oma eluajal tagasi ei saanud. See tagastati meile koos õega suurte asjaajamiste järel alles 25. augustil 1989. a.
1949. a. küüditamiseni elasid ema ja õde veel Varblas oma kodus. Nüüd olin ma aga enam kui kindel, et ka nemad olid määratud küüditamisele, kui mind osati isegi Tallinnast võõrast korterist üles otsida. Olin ju Tallinnas täiesti võõraste inimeste juures. Tähendab, küüditamise õnnestumiseks oli tehtud põhjalikku ettevalmistust."


(jätkub...)

Salme memuaarid, 3. osa: edasi õppimisest

"1946. a. kevadel lõpetasin hõbemedaliga Lihula Gümnaasiumi ja viisin oma dokumendid Tartu Ülikooli, tahtsin metsandust õppida, siis Põllumajanduse Akadeemiat eraldi veel polnud. Minul kui medaliga lõpetanul polnud sisseastumiseksameid vaja teha. Aga ei saanud minust Tartusse minejat, sest see oli Varblast nii lõpmata kaugel. Oleks tulnud sõita jalgrattaga Karuse raudteejaama, sealt rongiga Tallinnasse, Tallinn-Väike jaama, sealt trammiga Balti Jaama, edasi rongiga Tartusse, seega 2 päeva sinnasõit ja 2 päeva tagasi, nii oleksin ainult koolivaheaegadel koju pääsenud. Lisaks oli majanduslik olukord kodus kehv.
Läksin seeasemel tööle Varbla Metskonda ja olin väga rahul, kodu lähedal ja sugulased-tuttavad ka käeulatuses.
Septembrikuu jooksul tuli ülikoolist mitu kutset, miks ma pole õppima tulnud. Septembri alguses tuli Pärtli Ärni mind Saulepisse õpetajaks kutsuma. Käis korduvalt rääkimas kuni nõustusin. Olin ju ise alles laps, 19 aastane, ja 7-ndas klassis olid 15-16 aasta vanused tüdrukud ja poisid. Väga kartsin, kuidas ma neid õpetada oskan. Tegelikult saavutasin kõigiga väga hea kontakti, alates 1. kuni 7. klassini. Õpetajaid oli peale minu veel kolm: Hilja Heinluht, Harri Jõgisalu, Ernst Pertel, ja direktoriks Rudolf Käbal. Ainult direktoril oli pedagoogiline haridus, meil neljal ühtemoodi ainult keskharidus. Sobisime omavahel hästi ja sellest kujunes minu elu huvitavaim aasta. Pärtli Ärni oli tulihingeline sportlane, organiseeris kõikvõimalikke sportlikke üritusi nii koolis kui ka kohalike noorte hulgas. Esimest korda elus õppisin minagi suusatama, isegi mäest üles ja alla.
Ärni koos oma õe Leidaga organiseerisid rahvatantsu ringi. Proove tegime mitu korda nädalas, sest järgmisel, 1947.a. suvel olid rahvatantsu peod nii Haapsalus (maakondlik pidu) kui ka Tallinnas (vabariiklik XII Rahvatantsupidu) ja mõlemil käisime esinemas. Leida oli meie juhendaja ja tantsis ka ise, üldse oli meid 8 paari."

[Ja vahele siia ka kaks pilti:


Haapsalus Laulupeol 1947 suvel, Salme on esimeses reas vasakult esimene.

ja:

Tallinnas XII Üldlaulupeol 1947, Salme taas esimeses reas vasakult esimene.

--

"Tegutses ka näitering, käisime isegi Varbla Seltsimajas esinemas.
Käbal andis meile Hiljaga koolimajas omaette korteri, 2 tuba ja köök. Hilja kodu asus küll ainult poole kilomeetri kaugusel koolist, aga koos oli meil lõbusam tegutseda, juhendasime ka näiteringi.
Kevadel tuli meil Hiljaga mõte ka leeris käia. Samal ajal olid 7. klassil lõpueksamid, nii saime Varbla kiriku leeritundides käia ainult kahel korral, sellegipoolest anti ka meile leeritunnistused koos teistega 8. juunil 1947.a. ja olime siis täieõiguslikud kirikuliikmed. Meid oli kolmekümne noore ringis. Järgmisest, 1948. aastast leeriõppusi enam ei toimunud, sest kirik oma õpetusega ei sobinud sotsialismiajastusse.
Harri Jõgisalu kui kõige asjalikum meie kollektiivis hakkas agiteerima edasiõppimist. Minul soovitas ta astuda 1947.a. sügisest avatavasse Õpetajate Instituuti Tallinnas ja sinna ma läksingi eesti keelt ja kirjandust õppima. Harri ise tuli samasse kooli, mittestatsionaarselt loodus-maateadus osakonda. Hiljem lõpetas ta veel Leningradi Herzeni nimelise Pedagoogilise Instituudi. Saulepist läks ta Märjamaale ja elab seal tänaseni, laste- ja noorsookirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige. Ärni läks Tartu Ülikooli kehakultuuri studeerima. Hilja ja Käbal jäid esialgu Saulepisse õpetajateks.
1947.a. sügisel sai minust niisiis Tallinna elanik. Koos Lihula klassiõe Helmi Tombergiga saime üürida Kadriorus väikese toa, sealt oli meil hästi lähedal koolis käia (Narva mnt. 25) ja elada Kadriorus oli meeltülendav. Õppisin endiselt eeskujulikult, nii et sain kõrgendatud stipendiumi, selle võrra vajasin kodust vähem abi.
Instituut oli sellal kahe aastase õppeajaga, nii et 1949.a. kevadel oleksin saanud juba õpetajakutse.
Aga saatus tahtis teisiti."
(jätkub!)

Igaüks elab vähemalt mitut elu

XWEAYDKI

Salme memuaarid, 2.osa: lapsepõlvetalust ja noorpõlveapsakatest

"Pean vist lähemalt seletama asundustalu mõistet. Pärast Vabadussõda (1918–1920) jagati mõisade valduses olnud maad esmajärjekorras Vabadussõjast osavõtnutele. Minu isa teenis mereväes allveelaeval “Lembitu”. Mäletan veel tema mereväe mütsi, mis rippus meie kodus ema-isa voodi kohal. Olid ka mõned fotod, aukirjad ja aumärgid. Kõik jäid küüditamise ajal koju ja seega kaotsi, samuti jäid sinna talu saamist tõendavad dokumendid.
Isal oli omal ajal õnne, et koos maaga sai ka suure mõisa tiigi, koos selle kaldal asuva mõisa viinaköögiga. Selles viinaköögis vanemad peale abiellumist elasid ja seal sündisin ka mina 11.04.1927.
Uue maja ehitamine võttis aastaid. Maad võttis isa ainult 18 hektarit, sellest 4 ha põllumaad, 7 ha karjamaad ja 7 ha heinamaad, mis asus kodust umbes 7-8 km kaugusel Kilgimetsas. Selle kaugel asuva heinamaa vahetas isa kolmekümnendate aastate alguses Näka rabasse, see oli kodust ainult paari km kaugusel. See maa oli aga tiheda metsaga kaetud. Elumaja koos rehealusega oli nüüd valmis ja algas uus tõsine töö, rabas kraavide kaevamine ja metsa juurimine, et saada uut heinamaad... Ja saigi väga väärt maa! Isa külvas sellele põldheina timutit, see andis väga head saaki. Kasvatasime sellel uudismaal isegi kartuleid ja loomasöödaks peete.
Loomi oli meil vähe: 2-3 lehma, 1 hobune, 1-2 siga, 5-6 lammast, kanad. Isa rajas korraliku puuviljaaia, kus olid õuna-, ploomi- ja isegi 2 pirnipuud, sõstra- ja tikripõõsad.
Nii me elasime oma rajatud väikeses asundustalus, kuni tuli nõukogude võim, mis keeras meie elu pea peale."

[illustratsioone ka siia vahele: oleme juunis 2007 sellesama, minu vanavanaisa Martini ehitatud talu õuel: Justin, mina, Marta, Anna minu kõhus, Simona, Salme, tema poeg Jaanus ja Salme nõbu, kelle nime ma ei mäleta. Kahjuks müüsid mamma ja Salme selle talu ära, kui see neile uuel Eesti ajal tagastati, aga praeguste elanikega on kokkulepe, et saame seal aias istumas käia vahel, kui Varbla-kanti läheme. See on mamma ja Salme lapsepõlvemängumaa seal ümber.]




---
"Keskkooli ajal juhtus minuga kaks tõsist apsu, millega oma vanemaid väga kurvastasin.
1942. a. kevadel ostsid vanemad mulle järelmaksuga naistejalgratta, et mul oleks kergem mere ääres isal abiks käia ja sügisel-kevadel Lihulasse kooli sõita. Meestejalgratas oli isa enda käsutuses.
Ühel pühapäeval plaanisime Lankuse Hildaga Paadremaale peole sõita. Jätsin oma uue jalgratta veidikeseks ajaks Lankuse värava taha maantee äärde, sest Hilda polnud veel õues. Kui toast õue tulime, et teele asuda, avastasime, et minu jalgratast enam polnud. Arvasime, et mõni tuttav noormees teeb meiega nalja. Hilda võttis mind oma jalgratta raamile ja sõitsime ikkagi Paadremaale. Seal alustasime küsimist, kes minu jalgratta “ära ajas”. Keegi ei teadnud midagi ja kadunuks ta jäigi. Isa väga ei kurjustanud, ütles ainult, et käid siis jälle jalgsi mere äärde õngi harutama, mis oli edasi-tagasi umbes 6 km.
Veel suurem prohmakas juhtus aastavahetusel 1944/45. Kuna oli taas vene võim, siis jõulusid pidada ei tohtinud, aga tahtsin ikka jõulude ajal kodus olla. Isa käis mul hobuse-reega jõululaupäeval Lihulas järgi. Koolivaheaeg algas uuest aastast. Otsustasime kodus, et sõidan jõulude esimese püha õhtul üksinda Lihula tagasi ja hobune jääb nädalaks Lihula, et vana-aasta viimasel päeval jälle koju sõita. [Epp: siin juhiksin tähelepanu sellele, et nii mamma kui Salme ei ütle Lihulasse või Lihulast - ikka lühike vorm, kohalik keelepruuk.]
Lihulas oli korteriperemehel Haljastel endal ka hobune ja hobusetall olemas, töötas Lihulas voorimehena. Hobuse söök nädalaks, heinad ja kaerad, pandi mulle kottidega kaasa.
Aga vana-aasta viimase päeva hommikul tuli peremees tallist õnnetu näoga tuppa ja ütles, et minu hobust ei ole enam tallis. See oli rohkem kui uskumatu lugu! Vene sõdureid oli Lihula puupüsti täis. Kuidas nad ühe hobuse ja just minu oma ära viisid, see oli mõistatus ja jäigi lahendamata mõistatuseks. Peremees andis oma hobuse, et saaksin koju sõita ja peale nädalast vaheaega jälle Lihula tagasi. Seekord oli kodus pahandust palju, sest see oli ema-isa ainuke hobune. Kõige õnnetum olin ma ise. Vanemad laenasid Lankuselt hobuse, neil oli neid kaks, sest uue ostmiseks meil raha polnud. Järgmisel kevadel osteti sälg ja sellest kasvatati, koolitati meile uus hobune."
(jätkub homme)

Salme memuaarid, 1. osa: lisaks pilte

...koos Salmepoolsete pildiallkirjadega. Mainitud Laine on minu vanaema (mamma).


Foto 1. Meie pere 1933 oma kodu ukse ees. Laine 3 aastane, mina 6 aastane.



Foto 2. Varbla kooli kodutütred 1937 või 38, keda fotograaf on osanud naerma ajada.
Ees vasakult: Vask Helju, Raudsepp Erna (suri 2001), mina, Kuld Liide, Hendriku Aino, Salumets Helgi.
Teine rida vasakult: Saueaugu Miralda, Talvik Leida (suri juba kooli ajal), Kilgimetsast Matu Elli (suri samuti kooli ajal), Sabiin Hilda, Ausmeel Roosi (suri 1996), Roosipõld Amanda, Raudsepp Helmi, Koskoja Selma.
Kolmas rida vasakult: Lõo Liisi, teisena Abro salme, Jürisson Milla, Grossfeldt Elli, Paroll Linda, Ardli Hilda (suri Siberis 1950).

Salme memuaarid: 1. osa: lapsepõlvemälestused rannakülast

Minu ema tädi, vanatädi Salme lahkus siitilmast kümme päeva tagasi. Kirjutasin temast ka oma teises blogis - siin.

Ja hakkan nüüd siia osade kaupe üles panema Salme memuaare. Lisan mõnesse kohta nurksulgudesse kommentaarid.
Illustratsiooniks panen pildi sellest, kuskandis Varbla asub: sealt külast on pärit minu vanaema (mamma) ja Salme juured nii kaugele, kui teada on.






Salme kirjutab:

“Metsa” Manivaldi [Epp: Manivald Müüripeal on üsna tuntud Pärnumaa tegelane: poliitik ja kirjamees, tema memuaare saab siin lugeda - ta on Salme ja mamma nõbu] korduval nõudmisel ja eeskujul püüan siis minagi oma lapsepõlves ja noorusradadel veidi ringi kõndida. Varbla kooli mälestused on meil Manivaldiga enamvähem samad, sest oleme ju peaaegu üheealised, Manivald minust 4 aastat noorem.
Suursündmuseks oli minu kooliajal peale neljanda klassi lõpetamist käia Haapsalu lähedal Pullapääl maakonna Kodutütarde laagris. Mälestused on ähmased. Mäletan, et kogu meie tegevus laagris toimus võistluste tähe all. Algas see telgi püstitamisest ja lõkke tegemisest, edasi telgi sisemuse ja ümbruse korrashoid ning kaunistamine, ka kiirus luges. Laagri juhtkond kontrollis ja hindas ning igal õhtul üldkogunemisel laagri suure lõkke ümber teatati telkidevahelise võistluse tulemused, kes sai kiita, kes sai laita. Mida auhinnaks anti, ei mäleta. Päev koosnes mitmesugustest võistlustest ja mängudest. Toidu tegime lõkkel, kõik pesemised toimusid meres. Mitu päeva laagris olime, ka ei mäleta.
1941. aasta kevadel lõpetasin Varbla 6-klassilise kooli ja sügisel asusin õppima Lihula gümnaasiumisse, mille lõpetasin 1946. aasta kevadel hõbemedaliga. Koolivaheajad olin ikka kodus ja aitasin vanemaid kas põllul, aias või heinamaal, kuidas parajasti vajadus oli. Sel ajal tehti paljud talutööd talgutega. Algas kevadel sõnnikuveoga, suvel heinaniitmine, vilja masindamine, sügisel kartulivõtt. Need rasked talutööd oli ühiselt lõbusam teha. Pererahvas pakkus häid sööke, koduõlut ja õhtul oli tants. Mitte kunagi ei tarvitatud sel ajal viina, ei poest ostetut ega mingit salaviina või puskarit. Koduõlu tehti omakasvatatud odrast.
Ja et talvel ka oleks külarahval põhjust kokku tulla, siis olid sulenoppimise talgud. Naised istusid pika laua ääres ja kitkusid kanasuled rootsudelt lahti, et saaks pehmed ja kerged sulepadjad. Lauldi ja jutustati külauudiseid. Perenaine pakkus võileibu. Nopitud suled korjati padjapüüri sisse, rootsud prahiämbrisse. Õhtul tõsteti lauad teise tuppa, pingid seina äärde ja läks tantsuks. Selleks ajaks tulid mehed ja noormehed koos pillimehega ning vihuti tantsu poole ööni ja kauemgi. Veel esines talvel puude- ja heinaveotalguid.
Õhtuti loeti ajalehti, mehed mängisid kaarte, naised ketrasid, kudusid kangast, õmblesid, heegeldasid. Kõik vajaminevad riided tehti kodus lambavillast ja põllul kasvatatud linast. Enne kudumist toimus lõngade värvimine. Värvi ostsime poest. Meie isa meisterdas ise niinimetatud kangurteljed, millega sai mustrilist kangast kududa.
Valgusallikaks oli petroolilamp, hiljem juba laes rippuv gaasilamp. Ei olnud siis raadiot, rääkimata televiisorist või arvutist.
Meie isa oli veel jahi- ja kalamees. Talvel küttis jäneseid ja rebaseid. Jäneseliha sõime ise, nahad müüs isa kokkuostjatele. Rebastelt sobis ainult nahk, aga nahkade eest sai hulga raha ja oli õnn, kui neid talve jooksul 2–3 tükki õnnestus tabada. Kalapüük kestis kevadest sügiseni. Kevadel võrkudega räimed, juunist algas õngedega ahvena- ja angerjapüük ning sügisel tursapüük. Angerjapüügiks oli vaja korjata vihmausse. Nende korjamine toimus öösel karbiidilambi valgel juurvilja vagude vahelt. Peale vihma oli ussisaak kõige rikkalikum. Korjatud ussid hoiti plekknõuga jahedas kohas, et jaguks mitmeks päevaks. Usside korjamine oli päris põnev töö, aga nende õngekonksude otsa ajamine oli vastik ja aeganõudev. Ussid tuli küüntega 2–3 tükiks rebida, et jaguks rohkem. See töö kulutas sõrmeotsad verele, aga kinnastega oli seda võimatu teha. [Epp: see on üks mälestustekild, mis mulle on sügavalt meelde jäänud, sest see pidi ju laste jaoks üsna rõve töö olema!]
Järgmine päev tuli merest tulnud õnged vanadest ussidest puhastada ja uued otsa toppida. Õnneks oli angerjapüügi hooaeg küllalt lühike, kuu, poolteist. Kui usse ei jagunud, siis püüti noodaga väikseid viidikaid ja ogalikke, neid oli hoopis lihtsam õnge otsa ajada. Angerjas on alati olnud vääriskala, seega küllalt kallis. Suured angerjad koguti sumpa: aukudega kasti kalda lähedal meres. Nädalas kord käisid kokkuostjad, siis said sumbad tühjaks müüdud. Väiksed angerjad söödi ise praetult, keedetult või suitsutatult. Talveks soolati tünni.

...Ja lõppu siia üks pilt Varbla rannast, sealsest puhkeküla kommpleksist, mille omanikud on samuti meie sugulased.



Järgmine osa homme!