Salme memuaarid, 3. osa: edasi õppimisest

"1946. a. kevadel lõpetasin hõbemedaliga Lihula Gümnaasiumi ja viisin oma dokumendid Tartu Ülikooli, tahtsin metsandust õppida, siis Põllumajanduse Akadeemiat eraldi veel polnud. Minul kui medaliga lõpetanul polnud sisseastumiseksameid vaja teha. Aga ei saanud minust Tartusse minejat, sest see oli Varblast nii lõpmata kaugel. Oleks tulnud sõita jalgrattaga Karuse raudteejaama, sealt rongiga Tallinnasse, Tallinn-Väike jaama, sealt trammiga Balti Jaama, edasi rongiga Tartusse, seega 2 päeva sinnasõit ja 2 päeva tagasi, nii oleksin ainult koolivaheaegadel koju pääsenud. Lisaks oli majanduslik olukord kodus kehv.
Läksin seeasemel tööle Varbla Metskonda ja olin väga rahul, kodu lähedal ja sugulased-tuttavad ka käeulatuses.
Septembrikuu jooksul tuli ülikoolist mitu kutset, miks ma pole õppima tulnud. Septembri alguses tuli Pärtli Ärni mind Saulepisse õpetajaks kutsuma. Käis korduvalt rääkimas kuni nõustusin. Olin ju ise alles laps, 19 aastane, ja 7-ndas klassis olid 15-16 aasta vanused tüdrukud ja poisid. Väga kartsin, kuidas ma neid õpetada oskan. Tegelikult saavutasin kõigiga väga hea kontakti, alates 1. kuni 7. klassini. Õpetajaid oli peale minu veel kolm: Hilja Heinluht, Harri Jõgisalu, Ernst Pertel, ja direktoriks Rudolf Käbal. Ainult direktoril oli pedagoogiline haridus, meil neljal ühtemoodi ainult keskharidus. Sobisime omavahel hästi ja sellest kujunes minu elu huvitavaim aasta. Pärtli Ärni oli tulihingeline sportlane, organiseeris kõikvõimalikke sportlikke üritusi nii koolis kui ka kohalike noorte hulgas. Esimest korda elus õppisin minagi suusatama, isegi mäest üles ja alla.
Ärni koos oma õe Leidaga organiseerisid rahvatantsu ringi. Proove tegime mitu korda nädalas, sest järgmisel, 1947.a. suvel olid rahvatantsu peod nii Haapsalus (maakondlik pidu) kui ka Tallinnas (vabariiklik XII Rahvatantsupidu) ja mõlemil käisime esinemas. Leida oli meie juhendaja ja tantsis ka ise, üldse oli meid 8 paari."

[Ja vahele siia ka kaks pilti:


Haapsalus Laulupeol 1947 suvel, Salme on esimeses reas vasakult esimene.

ja:

Tallinnas XII Üldlaulupeol 1947, Salme taas esimeses reas vasakult esimene.

--

"Tegutses ka näitering, käisime isegi Varbla Seltsimajas esinemas.
Käbal andis meile Hiljaga koolimajas omaette korteri, 2 tuba ja köök. Hilja kodu asus küll ainult poole kilomeetri kaugusel koolist, aga koos oli meil lõbusam tegutseda, juhendasime ka näiteringi.
Kevadel tuli meil Hiljaga mõte ka leeris käia. Samal ajal olid 7. klassil lõpueksamid, nii saime Varbla kiriku leeritundides käia ainult kahel korral, sellegipoolest anti ka meile leeritunnistused koos teistega 8. juunil 1947.a. ja olime siis täieõiguslikud kirikuliikmed. Meid oli kolmekümne noore ringis. Järgmisest, 1948. aastast leeriõppusi enam ei toimunud, sest kirik oma õpetusega ei sobinud sotsialismiajastusse.
Harri Jõgisalu kui kõige asjalikum meie kollektiivis hakkas agiteerima edasiõppimist. Minul soovitas ta astuda 1947.a. sügisest avatavasse Õpetajate Instituuti Tallinnas ja sinna ma läksingi eesti keelt ja kirjandust õppima. Harri ise tuli samasse kooli, mittestatsionaarselt loodus-maateadus osakonda. Hiljem lõpetas ta veel Leningradi Herzeni nimelise Pedagoogilise Instituudi. Saulepist läks ta Märjamaale ja elab seal tänaseni, laste- ja noorsookirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige. Ärni läks Tartu Ülikooli kehakultuuri studeerima. Hilja ja Käbal jäid esialgu Saulepisse õpetajateks.
1947.a. sügisel sai minust niisiis Tallinna elanik. Koos Lihula klassiõe Helmi Tombergiga saime üürida Kadriorus väikese toa, sealt oli meil hästi lähedal koolis käia (Narva mnt. 25) ja elada Kadriorus oli meeltülendav. Õppisin endiselt eeskujulikult, nii et sain kõrgendatud stipendiumi, selle võrra vajasin kodust vähem abi.
Instituut oli sellal kahe aastase õppeajaga, nii et 1949.a. kevadel oleksin saanud juba õpetajakutse.
Aga saatus tahtis teisiti."
(jätkub!)

Igaüks elab vähemalt mitut elu

XWEAYDKI

Salme memuaarid, 2.osa: lapsepõlvetalust ja noorpõlveapsakatest

"Pean vist lähemalt seletama asundustalu mõistet. Pärast Vabadussõda (1918–1920) jagati mõisade valduses olnud maad esmajärjekorras Vabadussõjast osavõtnutele. Minu isa teenis mereväes allveelaeval “Lembitu”. Mäletan veel tema mereväe mütsi, mis rippus meie kodus ema-isa voodi kohal. Olid ka mõned fotod, aukirjad ja aumärgid. Kõik jäid küüditamise ajal koju ja seega kaotsi, samuti jäid sinna talu saamist tõendavad dokumendid.
Isal oli omal ajal õnne, et koos maaga sai ka suure mõisa tiigi, koos selle kaldal asuva mõisa viinaköögiga. Selles viinaköögis vanemad peale abiellumist elasid ja seal sündisin ka mina 11.04.1927.
Uue maja ehitamine võttis aastaid. Maad võttis isa ainult 18 hektarit, sellest 4 ha põllumaad, 7 ha karjamaad ja 7 ha heinamaad, mis asus kodust umbes 7-8 km kaugusel Kilgimetsas. Selle kaugel asuva heinamaa vahetas isa kolmekümnendate aastate alguses Näka rabasse, see oli kodust ainult paari km kaugusel. See maa oli aga tiheda metsaga kaetud. Elumaja koos rehealusega oli nüüd valmis ja algas uus tõsine töö, rabas kraavide kaevamine ja metsa juurimine, et saada uut heinamaad... Ja saigi väga väärt maa! Isa külvas sellele põldheina timutit, see andis väga head saaki. Kasvatasime sellel uudismaal isegi kartuleid ja loomasöödaks peete.
Loomi oli meil vähe: 2-3 lehma, 1 hobune, 1-2 siga, 5-6 lammast, kanad. Isa rajas korraliku puuviljaaia, kus olid õuna-, ploomi- ja isegi 2 pirnipuud, sõstra- ja tikripõõsad.
Nii me elasime oma rajatud väikeses asundustalus, kuni tuli nõukogude võim, mis keeras meie elu pea peale."

[illustratsioone ka siia vahele: oleme juunis 2007 sellesama, minu vanavanaisa Martini ehitatud talu õuel: Justin, mina, Marta, Anna minu kõhus, Simona, Salme, tema poeg Jaanus ja Salme nõbu, kelle nime ma ei mäleta. Kahjuks müüsid mamma ja Salme selle talu ära, kui see neile uuel Eesti ajal tagastati, aga praeguste elanikega on kokkulepe, et saame seal aias istumas käia vahel, kui Varbla-kanti läheme. See on mamma ja Salme lapsepõlvemängumaa seal ümber.]




---
"Keskkooli ajal juhtus minuga kaks tõsist apsu, millega oma vanemaid väga kurvastasin.
1942. a. kevadel ostsid vanemad mulle järelmaksuga naistejalgratta, et mul oleks kergem mere ääres isal abiks käia ja sügisel-kevadel Lihulasse kooli sõita. Meestejalgratas oli isa enda käsutuses.
Ühel pühapäeval plaanisime Lankuse Hildaga Paadremaale peole sõita. Jätsin oma uue jalgratta veidikeseks ajaks Lankuse värava taha maantee äärde, sest Hilda polnud veel õues. Kui toast õue tulime, et teele asuda, avastasime, et minu jalgratast enam polnud. Arvasime, et mõni tuttav noormees teeb meiega nalja. Hilda võttis mind oma jalgratta raamile ja sõitsime ikkagi Paadremaale. Seal alustasime küsimist, kes minu jalgratta “ära ajas”. Keegi ei teadnud midagi ja kadunuks ta jäigi. Isa väga ei kurjustanud, ütles ainult, et käid siis jälle jalgsi mere äärde õngi harutama, mis oli edasi-tagasi umbes 6 km.
Veel suurem prohmakas juhtus aastavahetusel 1944/45. Kuna oli taas vene võim, siis jõulusid pidada ei tohtinud, aga tahtsin ikka jõulude ajal kodus olla. Isa käis mul hobuse-reega jõululaupäeval Lihulas järgi. Koolivaheaeg algas uuest aastast. Otsustasime kodus, et sõidan jõulude esimese püha õhtul üksinda Lihula tagasi ja hobune jääb nädalaks Lihula, et vana-aasta viimasel päeval jälle koju sõita. [Epp: siin juhiksin tähelepanu sellele, et nii mamma kui Salme ei ütle Lihulasse või Lihulast - ikka lühike vorm, kohalik keelepruuk.]
Lihulas oli korteriperemehel Haljastel endal ka hobune ja hobusetall olemas, töötas Lihulas voorimehena. Hobuse söök nädalaks, heinad ja kaerad, pandi mulle kottidega kaasa.
Aga vana-aasta viimase päeva hommikul tuli peremees tallist õnnetu näoga tuppa ja ütles, et minu hobust ei ole enam tallis. See oli rohkem kui uskumatu lugu! Vene sõdureid oli Lihula puupüsti täis. Kuidas nad ühe hobuse ja just minu oma ära viisid, see oli mõistatus ja jäigi lahendamata mõistatuseks. Peremees andis oma hobuse, et saaksin koju sõita ja peale nädalast vaheaega jälle Lihula tagasi. Seekord oli kodus pahandust palju, sest see oli ema-isa ainuke hobune. Kõige õnnetum olin ma ise. Vanemad laenasid Lankuselt hobuse, neil oli neid kaks, sest uue ostmiseks meil raha polnud. Järgmisel kevadel osteti sälg ja sellest kasvatati, koolitati meile uus hobune."
(jätkub homme)

Salme memuaarid, 1. osa: lisaks pilte

...koos Salmepoolsete pildiallkirjadega. Mainitud Laine on minu vanaema (mamma).


Foto 1. Meie pere 1933 oma kodu ukse ees. Laine 3 aastane, mina 6 aastane.



Foto 2. Varbla kooli kodutütred 1937 või 38, keda fotograaf on osanud naerma ajada.
Ees vasakult: Vask Helju, Raudsepp Erna (suri 2001), mina, Kuld Liide, Hendriku Aino, Salumets Helgi.
Teine rida vasakult: Saueaugu Miralda, Talvik Leida (suri juba kooli ajal), Kilgimetsast Matu Elli (suri samuti kooli ajal), Sabiin Hilda, Ausmeel Roosi (suri 1996), Roosipõld Amanda, Raudsepp Helmi, Koskoja Selma.
Kolmas rida vasakult: Lõo Liisi, teisena Abro salme, Jürisson Milla, Grossfeldt Elli, Paroll Linda, Ardli Hilda (suri Siberis 1950).

Salme memuaarid: 1. osa: lapsepõlvemälestused rannakülast

Minu ema tädi, vanatädi Salme lahkus siitilmast kümme päeva tagasi. Kirjutasin temast ka oma teises blogis - siin.

Ja hakkan nüüd siia osade kaupe üles panema Salme memuaare. Lisan mõnesse kohta nurksulgudesse kommentaarid.
Illustratsiooniks panen pildi sellest, kuskandis Varbla asub: sealt külast on pärit minu vanaema (mamma) ja Salme juured nii kaugele, kui teada on.






Salme kirjutab:

“Metsa” Manivaldi [Epp: Manivald Müüripeal on üsna tuntud Pärnumaa tegelane: poliitik ja kirjamees, tema memuaare saab siin lugeda - ta on Salme ja mamma nõbu] korduval nõudmisel ja eeskujul püüan siis minagi oma lapsepõlves ja noorusradadel veidi ringi kõndida. Varbla kooli mälestused on meil Manivaldiga enamvähem samad, sest oleme ju peaaegu üheealised, Manivald minust 4 aastat noorem.
Suursündmuseks oli minu kooliajal peale neljanda klassi lõpetamist käia Haapsalu lähedal Pullapääl maakonna Kodutütarde laagris. Mälestused on ähmased. Mäletan, et kogu meie tegevus laagris toimus võistluste tähe all. Algas see telgi püstitamisest ja lõkke tegemisest, edasi telgi sisemuse ja ümbruse korrashoid ning kaunistamine, ka kiirus luges. Laagri juhtkond kontrollis ja hindas ning igal õhtul üldkogunemisel laagri suure lõkke ümber teatati telkidevahelise võistluse tulemused, kes sai kiita, kes sai laita. Mida auhinnaks anti, ei mäleta. Päev koosnes mitmesugustest võistlustest ja mängudest. Toidu tegime lõkkel, kõik pesemised toimusid meres. Mitu päeva laagris olime, ka ei mäleta.
1941. aasta kevadel lõpetasin Varbla 6-klassilise kooli ja sügisel asusin õppima Lihula gümnaasiumisse, mille lõpetasin 1946. aasta kevadel hõbemedaliga. Koolivaheajad olin ikka kodus ja aitasin vanemaid kas põllul, aias või heinamaal, kuidas parajasti vajadus oli. Sel ajal tehti paljud talutööd talgutega. Algas kevadel sõnnikuveoga, suvel heinaniitmine, vilja masindamine, sügisel kartulivõtt. Need rasked talutööd oli ühiselt lõbusam teha. Pererahvas pakkus häid sööke, koduõlut ja õhtul oli tants. Mitte kunagi ei tarvitatud sel ajal viina, ei poest ostetut ega mingit salaviina või puskarit. Koduõlu tehti omakasvatatud odrast.
Ja et talvel ka oleks külarahval põhjust kokku tulla, siis olid sulenoppimise talgud. Naised istusid pika laua ääres ja kitkusid kanasuled rootsudelt lahti, et saaks pehmed ja kerged sulepadjad. Lauldi ja jutustati külauudiseid. Perenaine pakkus võileibu. Nopitud suled korjati padjapüüri sisse, rootsud prahiämbrisse. Õhtul tõsteti lauad teise tuppa, pingid seina äärde ja läks tantsuks. Selleks ajaks tulid mehed ja noormehed koos pillimehega ning vihuti tantsu poole ööni ja kauemgi. Veel esines talvel puude- ja heinaveotalguid.
Õhtuti loeti ajalehti, mehed mängisid kaarte, naised ketrasid, kudusid kangast, õmblesid, heegeldasid. Kõik vajaminevad riided tehti kodus lambavillast ja põllul kasvatatud linast. Enne kudumist toimus lõngade värvimine. Värvi ostsime poest. Meie isa meisterdas ise niinimetatud kangurteljed, millega sai mustrilist kangast kududa.
Valgusallikaks oli petroolilamp, hiljem juba laes rippuv gaasilamp. Ei olnud siis raadiot, rääkimata televiisorist või arvutist.
Meie isa oli veel jahi- ja kalamees. Talvel küttis jäneseid ja rebaseid. Jäneseliha sõime ise, nahad müüs isa kokkuostjatele. Rebastelt sobis ainult nahk, aga nahkade eest sai hulga raha ja oli õnn, kui neid talve jooksul 2–3 tükki õnnestus tabada. Kalapüük kestis kevadest sügiseni. Kevadel võrkudega räimed, juunist algas õngedega ahvena- ja angerjapüük ning sügisel tursapüük. Angerjapüügiks oli vaja korjata vihmausse. Nende korjamine toimus öösel karbiidilambi valgel juurvilja vagude vahelt. Peale vihma oli ussisaak kõige rikkalikum. Korjatud ussid hoiti plekknõuga jahedas kohas, et jaguks mitmeks päevaks. Usside korjamine oli päris põnev töö, aga nende õngekonksude otsa ajamine oli vastik ja aeganõudev. Ussid tuli küüntega 2–3 tükiks rebida, et jaguks rohkem. See töö kulutas sõrmeotsad verele, aga kinnastega oli seda võimatu teha. [Epp: see on üks mälestustekild, mis mulle on sügavalt meelde jäänud, sest see pidi ju laste jaoks üsna rõve töö olema!]
Järgmine päev tuli merest tulnud õnged vanadest ussidest puhastada ja uued otsa toppida. Õnneks oli angerjapüügi hooaeg küllalt lühike, kuu, poolteist. Kui usse ei jagunud, siis püüti noodaga väikseid viidikaid ja ogalikke, neid oli hoopis lihtsam õnge otsa ajada. Angerjas on alati olnud vääriskala, seega küllalt kallis. Suured angerjad koguti sumpa: aukudega kasti kalda lähedal meres. Nädalas kord käisid kokkuostjad, siis said sumbad tühjaks müüdud. Väiksed angerjad söödi ise praetult, keedetult või suitsutatult. Talveks soolati tünni.

...Ja lõppu siia üks pilt Varbla rannast, sealsest puhkeküla kommpleksist, mille omanikud on samuti meie sugulased.



Järgmine osa homme!

Aluvere kooli 125. aastapäev

Mälestuskivi avamine 27.05.89.

Mälestuskivi avamisel laulis vilistlaskoor Helle Pajula juhtimisel.

Sõprusring kooliaias

Aluvere koolimaja sügisel 2008

Eilsel Virumaasõidul sai ülesse otsitud siin paljukirjutatud Aluvere koolimaja. Koolimaja saatusest on kirjutanud Emmeliina selle postituse kommentaarides. Järgnev pildirida kajastab hoone olukorda praegu.

Mihkel klõpsis 14.09.2008 ja siia riputas 15.09.2008