Meie memuaarid

Pildil naised ühel aastavahetusel. Külas on Eeriku õed - tagareas vasakult Manda, Marta, Kuste. Keskel istub vanaema Ksenia, ääre peal ema Aino. Ees paremal mina ja Pille.
Võis olla nii, et ema ja isa pidasid oma hõbepulma (tegelikult neil pärispulmi üldse polnudki). Vanaema järgmisel aastal enam polnud.

Näärid, mitte jõulud

Meie kasvasime üles sel ajal, kui jõulusid ei lubatud pidada. Ma tean küll, et seda tehti kõigele vaatamata. Aga meie isa Eerik oli koolis õppealajuhataja, mis nõudis seda, et tuli olla lihtsalt seaduskuulekas.
Isa kuulas Saksa või Soome pealt jõululaule küll ja meie käisime emaga surnuaias vanaisa hauale küünlaid panemas. Isegi kirikusse ei tohtinud minna! See oli keelatud!!! Kontrolliti, karistati. Ükskord läksin koos vanaemaga kirikusse kaasa. Pärast kartsin, et nüüd visatakse pioneerist välja. Ei olnud ma mingi julge dissident. (Tegelikult ei olnud vanaema kirikuinimene, aga jõulude ajal käivad ka kõige suuremad ateistid kirikus ju.)

Keerulisse ja vaesesse aega sündinud lapsed, nagu me olime, ei teadnud paremat tahtagi. Kõik, nii TV kui muu meedia, oli orienteeritud aastavahetusele. Poed ja vaateaknad kaunistati (kui ikka kaunistati üldse?) rangelt pärast jõule. Enne ei müüdud isegi mitte küünlaid. Koolis toodi kuusk sisse ka umbes 28. või 29. detsembril, tunnid käisid aasta lõpuni välja.
Kodus kaunistasime kuuse alles aasta viimastel päevadel. Kuuse peal põlesid pärisküünlad küünlajala sees, elektri omasid siis veel polnud leiutatud.
Kuuse kaunistamine oli laste privileeg. Ehteid riputati külge palju. Igal lapsel olid omad lemmikud. Tiit tahtis alati tippu tähekest panna. Kulda ja karda puistasime kah ohtralt peale, nii et rohelist suurt paistnudki.

Tuleb meelde, et nääriküünlad olid väga suur defitsiit - hea, kui õnnestus mõni karp hankida. Mingid suured majapidamisküünlad olid küll pidevalt müügil, neid viisimegi haudadele. Ümber oli vaja ehitada lumest (siis ikka oli lund, jah) kaitsevallid, et tuuleõhk küünalt ära ei puhuks. Tuulisema ilmaga ei õnnestunudki küünalt süüdata. Juba siis lummas jõuluõhtune küünlasära kalmistul, mis aga polnud ligilähedanegi sellega, mis praegu on.

Vana-aastaõhtu kodus

Aga ka näärid olid toredad. Käis näärivana ja tõi kingitusi, ütlesime salme ja olime õhinas.
Ma ei tea, mida vanemad mõtlesid. Meile ei räägitud, et vat muu maailm tähistab jõulusid ja Jeesus Kristuse sünnipäeva. Mis meil sellest!
Lastele oli hoopis tähtsam, et saaks kingitusi ja kommi süüa volilt. Vanaema ja ema tegid eraldi igale pakid. Põhiliselt kingiti ikka vajalikke asju - riideid, koolitarbeid, sokid-kindad, mida nagunii oleks pidanud muretsema. Jumal hoidku - meil polnudki mingeid suuri nõudmisi! Vaene aeg kasvatas tänulik olema ka pisku eest.

Toiduga küll ei koonerdatud. Siga tapeti ära (sellest juba kirjutasin!), piparkooke tehti, plaadisaia ja pirukaid küpsetati. Tihti käis meil ka külalisi. Vahel kutsuti isa õed külla, vahel koolist kolleege (sõpru). Kui õpsid tulid, siis meie hoidsime varju. Kui veidi suuremaks saime, siis lausa pidime seltskonnas viibima ja viisakalt vestlema vähemalt osa õhtust.

Mitte kunagi ei läinud me selleks õhtuks kodust ära. Ei tulnud pähegi. Ka hiljem, kui meil juba oma elu oli, sõitsime ikka vana-aastaõhtuks koju kokku. Isegi siis, kui meil juba omad lapsed-pered olid, tulime kokku. Ma mäletan aegu, kui pidin magama sättima 14 inimest.
(Mäletan ainult ühte korda, kui ma ei tulnud. See oli siis, kui Tiidul olid jõulude ajal pulmad. Pärast seda sõitsin vana-aastaks hoopis Kohtla-Nõmmele oma sõbrale külla, sest alles ju olime kogu suguvõsaga koos - pidasime pulmi.)

Nüüd on muidugi asjaolud muutunud. Peaks saali üürima koos magamistubadega, et kogu laienenud perekond ära mahutada.

Jõulud tagasi

Jõulud tulid tagasi siis, kui kõik muugi - vabadus, oma riik, üleilmastumine, kliimasoojenemine :-)) - või isegi varem. Ühel ajal enam ei keelatud kirikusse minna ega jõuludeks kuuske tuppa tuua. Hakkasime tegema nii nagu muu kristlik maailm - asjad nimetati õigeks, pühadeaeg pikenes, ostupaanika haaras kõiki meeli. Nüüd kirutakse hoopis seda, et jõulud on muutunud liiga kommertslikeks. Ära on kadunud õige pühadetunne.
Ja ärge unustage masendust, mis selle kõigega võib kaasneda! Aga muidugi ei pea kaasnema!!

Kirjutas helle - 21. detsembril 2007, lisas mõtteid ja ühe pildi 23. detsembril 2007

Täna helistas Elvi ja küsis SELLE blogi kohta. Muidugi huvitab ka teda suguvõsa ja mälestused.
Manda ja Eduardi kaks poega - Mati ja Mait Kalindid (või Kalinnud?) - on mõlemad lahkunud. Enneaegu, ühe ja sama haiguse läbi, mis on mõnes mõttes olnud ka suguvõsas sageli esinenud haigusi. Nimelt nõrk magu.
Võin nimetada, kes selle häda käes vaevlesid. Vana Enn, Eerik, Manda, Eduard, võib-olla veel mõni.

Elvi on Mati naine. Lubasin teda blogi juurde juhatada, kui natuke aega saan. Matil on kaks last, Maidul null.

Juuresolevad pildid saatis Tiit ja pildistatud on need 90ndate algul, kui Tiit käis esivanemate jalajälgi otsimas Ahilal.
Üleval pildil olevad majad EI OLE enam esivanemate omandis. Peahoone on Ülejõe talu, mis on uute omanike käes. Kõrvalhooned on hiljem ehitatud.
Alumise pildi keskel on Mati ja Elvi. Nende vahelt paistab natuke Maitu.
Paremal seisab Lembit ja vasakul Mihkel.

Kirjutas Helle - 20. detsembril 2007