Esimesed mälestused, 2

Eerik kirjutab:

Mäletan, kui kevadel hakkasid sulama veed ja Priit võttis mind ukseesisel kukile: lapsesilmadega uudistasin sauna ja Ülejõe poole, mõistmata, mis on tulemas. Need on ka ainukesed hetkeplahvatused vanast majast.
Kuidagi ei mäleta uue maja ehitamist ja sinna kolimist, küll aga on meeles, kuidas vana elumaja muutus loomalaudaks, kui kitsas ja madal oli seal loomadel. Ja kui raske oli siis sõnnikuvedu. Pikk rukkipõhk (õled) aluskraamina ja andis seda lahti sikutada koormasse panekuks. Ometi haises (või lõhnas) see meeldivalt, kui ta oli lumega välja veetud, eriti hobusesõnnik.

Sealt läks karjatee karjamaale. Nagu Vargamäel, nii tuli ka meil loomi välja aidata, eriti kevadel pärast kesist suuesist. On jäänud meelde ühed nelipühad, kui isa tuli ( vist kirikust) ja ema pahandas veel, kui vanames ei vahetanud riideid. Siis oli meil ka Tallinna Kustas, üks delikaatsemaid ja tagasihoidlikumaid sugulasi, kes võis ka mõningatel hetkedel oma abikaasat Leenat teietada.

Ja veel karjamaast. Kohe mulgu juurest algas esimene soon, kahtlemata hullem kui tagumine soo. Sellest juba lehmad kuivade udaratega mööda ei läinud.Sellele järgnes nö sinikasoo, seal kasvasid ka mõned pohlad ning mustikad. Mida kaugemale, seda kitsamaks läks karjamaa ja Vaalumäe all oli ta võib-olla kõigest 40-50 sammu. Ent taga karjamaal oli veel kolmaski soon - see kandis kindlamini inimesi ja loomi.

Ei tea, et meil karjamaal oleks kasvanud eriti maasikaid, küll oli aga kuuskede all kuuseriisikaid. Seal Virumaal meie teisi seeni üldsegi ei korjanud, kui siis - aruheinamaalt ka lepa- ja kaseseeni.Sel ajal polnud meie karjamaal ei hunti ega rebast, rääkimata põtradest. Kord nägin metskitse.

Ei saa öelda, et karjamaa oleks pakkunud erilist sööta loomadele. Paks padrik ja soos rohi, mida just eriti ei söödud. Lüpsjatega käisin alati lõunal kaasas (õed, harvemini ema) ja palavaga oli loomi padrikustki üsna raske leida. Teinekord olid nad Vaalumäe all väljas.

Eriline mälestus on mul sellest koplist, mis küll hiljem maaparanduse käigus muudeti põllumaaks. Lopsakas hein eriti Ülejõe pool, kevaditi kullendavad kullerkupud, keskpaigas karjamaa aia ääres sinetavad jaanililled.
Selle heinamaaga on veel varasemaid mälestusi Manda pulmaajast, kui Angapära Juuli läks põõsa taha asjale ja kui oinas tuli ning lõi ta sarvedega pikali.

Omapäraselt eredad olid mälestused heinamaadega - nii aru kui aasaga. Olid ju mõlemad parasjagu kaugel, küllap mõlemad kodunt 2-2,5 km kaugusel. Esmalt aru oma lõhnavate metsalilledega, maamesilaste suminga ning jänestega.Kui hea oli pärast väsitavat heinaniitmist pärast sööki põõsa vilus suigatada, kui isa aega arvestas varjuga: loo varju jõudmine tähistava kepini tähendas puhkeaja lõppu. Loovõtmine ja heinakaarutamine oli märgatavalt kergem kui niitmine.
Või teine meeldejääv hetk. Kui hakkas sadama, hoolimata tundest, et ilusaga võinuks palju saada kuiva heina, oli nii mõnus norsata kuivades heintes. Aga katus krabises vihmast...

...järgneb

Minu inimesed* (Eeriku mälestused),1

Mihkel käis külas oma kaasa ja vanematega. Oli tore taaskohtumine. Kui oskad vaadata, siis leiab pildilt üles nii Mihkli kui teised lähedased inimesed (1975, Manda juubel - 70).

Arutasime Mihkliga, et sellel blogil siin on STOP-märk ees, sest me ei saa ega tohigi kirjutada praeguses ajas toimetavatest inimestest ilma nende käest luba küsimata. See blogi keskendub siiski mälestustele.
Jääb ikka ainult minevik. Aga minevik pole ammendamatu allikas. Või on siiski?
----
Alustan siin isa Eeriku mälestuste trükkimist. Need algavad lapsepõlvest ja lõpevad sõjasuvega (1941). Eks tal oli plaanis rohkemgi kirjutada, aga kuri haigus tuli vahele. Arvan, et ta kirjutas need mälestused 80ndate teisel poolel.
Panen alapealkirju, muus osas jätan kõik muutmata.
-----

Kodu ja vanemad

Pällu, Kuruli, seda viimast peeti nagu millegipärast solvavaks (meie ema seda ei sallinud), ometi tundub nüüd see nimi nii armsana ja kaunikõlalisena, ja Kuruli mägi on esimesi suuremaid künkaid kui minna Ahila saunaküla poole.
Ei tea ega mäleta neid puhtakasu rublasid, millele ühe või teise talumaa väärtust hinnati, kahtlemata oli maa kehvem naabrite maadest. Kuruli mägi oli juba ise kiviklibuline, raskesti haritav, kuigi põuakindel, selle all lohus kippus liigvesi alati kurja tegema, eriti kevadistele rukkiorastele, keskmised põllud olid paremad, ent lõpupoole tõusis jälle maa, suurte kivide tõttu oli harimine raske.
Kahtlemata jäi talu jõukus maha ümberkaudsete omadest kas või juba sellepärast, et meie isa oli suurte võlgadega selle talu ostnud Lunderilt, naabritel aga päritud. Kohaostuks raha laenati(---).

Meie isa polnud ka lisaks muule just kõige paremini põllumeheks sündinud. Oli noorena Kolu mõisniku kutsar, tundis huvi ja armastust aia vastu, ent tööd ja ettevõtmised talupidajana just kõige paremini ei läinud. Nagu öeldakse, polnud õnnelikku kätt, kuigi ta palju unistas ning plaanitses, ei tulnud kõik kõige paremini välja. Ka polnud tal ärimehevaistu - aga tol ajal pidi seda olema.
Oma iseloomult flegmaatik, kes oli piinlikult aus ja arg, eelistas südamerahu kõigele ning ei kannatanud kunagi teiste inimeste halvustamist ega tagarääkimist.

Ema oli tema kõrval koleerik, äge, kergesti süttiv, kellel naer võis vahelduda nutuga, kes kandis koju külauudiseid ja kes, vastupidi isale, omas ärimehe vaimu. Kahjuks ta ei rakendanud seda niivõrd majapidamise huvides - siin oli ebaõnnestumistes eranditult süüdi "vanamees".
Võib-olla oli põhjendatud ehk kuidagi tema kui kokkuostja-edasimüüja tegevus, kui lastele oli vaja anda rahakopikaid. Ent kahtlemata oli see ka kireks- külast osta kanamune, kanu (---) - ja siis Tallinna turule sõita.
Seda harrastas ta aastakümneid ja selle tegevuse juures polnud ta kunagi haige.

Mäletan, kui ema minu noore poisikesena Tallinna kaasa võttis ja kui olin Tallinna turul ( tol ajal Estonia taga) kauplemise juures. Ühe päevaga aga ei saanud müüdud - ja ta saatis mind üksinda rongiga Kadrina tühja kastiga.
Mäletan, kuidas munakasti küljes olev traat veristas üht võõrast härrat. Nii palju oli lärmi - ja see oli mul üks esimesi ängistushetki.

...järgneb


* pealkiri laenatud Chalice`i laulult

Mälestusi samadest isikutest võib lugeda ka siit ja siit.
Mihkel, tuuluta oma mälu kah!

Mis on haridus?

Üks vihmase ilma tegevusi on süvakoristamine- mitte potjomkin, kus paned asjad lihtsalt silme alt ära, vaid selline sisuline - sorteerid, teed valiku ja ülearuse viskad ära, kui ...raatsid.
Sõltub inimesest- mina viskan ära asju üldiselt raske südamega.
Aga kui ma ära suren, peavad teised nagunii seda tegema. Parem juba tasapisi ise...

Leidsin koti ülikooliaegsete ja pikkade kursuste konspektidega. Viskan ära? No ei lähe mul seda enam vaja - praegu on hoopis teised ajad, teised oskused, teised nõudmised.
Neil ongi ainult nostalgiline, emotsionaalne, ajalooline(?) väärtus.
Imestan, millist vaeva on kunagi nähtud, mida on vaja olnud õppida. Ja kõik see on tulnud käsitsi kirja panna elava suulise loengu põhjal. Kes seda tänapäeval teeks!?

Pikad kuuajalised suvekursused pärapõrgus Värskas olid omaette nähtused. Mina käisin kolmel sellisel. Mingit võimalust ära nihverdada ei olnud. Kuu aega kodust ära - see oli päris tüütu. Ööbimine eestiaegsetes sõjaväebarakkides (või oli hobuste tallides?) kümnekesi toas, mugavusteta, meelelahutuse eest tuli ise hoolitseda. Kui oli ilus suvi, siis polnud vigagi - sai värska vees supelda ja järvel paadiga sõita. Isegi väikesed suhtedraamad arenesid... Nalja sai, kui oskasid asju naljakana võtta. Sellest ajast on sadu tuttavaid, kelle nime küll kahjuks alati ei mäleta.

Esimesel korral ootasin Triinu, ei kannatanud paljusid lõhnu ja inimesi välja, bussis kippusin kokku kukkuma, aga ei pääsenud Värskast. Ehkki ülikoolist oli ainult kolm aastat möödas.
Teisel korral oli Triin alles eelkooliealine, aga minema pidi. Andsin siis lapse kuuks ajaks sõbranna hoolde, kes võttis ta kaasa oma vanematekoju Toilasse. Tal oli endal samaealine tütar.
Kolmandat korda ma nii täpselt ei mäletagi. See jäi uute aegade eelõhtusse. Mäletan, et oli õppejõude, kes jutustasid asjadest, millest kusagilt polnud võimalik lugeda ega kuulda. Aeg oli ju selline karm, kord kõva ja see oli kõikide arvates hulljulgus, vaata et eluga riskimine. Rääkisid, et NL on suures kriisis ja Vene rubla pole konverteeritav...;)

Kursused kursusteks, aga sellega kaasnesid kursusetööd ja lõpueksamid.
No saime targaks!!

Vaatasin hariduse kohta käivaid aforisme (klassi lõpetamise puhul kingitakse mulle järjepidevalt aforismide kogumikke).

* Haridus suurendab inimese sünnipärast väärtust.( Horatius)
* Ainsad võidud, mida ei kahetseta, on võidud harimatuse üle.(Napoleon)
* Parim, mida inimene võib teha, on harida iseennast ning arendada oma võimeid, et temast oleks maksimaalselt kasu inimkonnale.(J. Fields)
* Kasvatus ja haridus on lahutamatud. Pole võimalik kasvatada, edasi andmata teadmisi, kuid iga teadmine mõjub kasvatuslikult. (L.Tolstoi)
* Laps, keda on haritud ainult koolis, on harimatu laps. (Santayana)
* Haridus on suurepärane asi, kuid seda, mis on teadmist väärt, ei ole võimalik õpetada. (O.Wilde)
* Haridus on see, mis pärast koolis õpitu unustamist järele jääb.
(A. Einstein)

Vatt seda viimast ma vaistlikult otsisingi. Nii on õige jah.

Veel üks mõttetera Einsteinilt:
"On ime, et uudishimu suudab üle elada formaalse hariduse."

Ja lõpuks
"Haridus on see, mida enamik saab, paljud edasi annavad ja vähesed omavad." (K. Kraus)

Sudistest ja põllumajanduse põhjalaskmisest

Lugesin samuti Epu osutatud artiklit Postimehes.
Täiesti juhuslikult on ka minul oma mälestused Sudistega seoses.
Sudiste on teatavasti Karksi ja Nuia läheduses olev küla, kelle saatus tänapäeva Eestis on täiesti tüüpiline - ehk siis väljasuremine.
Minu mälestused jäävad aastakümnete taha. Ega nad väga eredad enam pole, aga põhivärvid on meeles.
Olime teise kursuse tudengid, eesti filoloogid - tulevased õpetajad, ajakirjanikud, teadustöötajad, keeleteadlased. Põhiliselt linnaplikad, kolm poissi ka - üks pärit Järvakandist, kaks Tartust.
Niisiis olime kuu aega Karksi kolhoosis põllutöödel abis, ööbimisega Sudiste kultuurimajas põhukottide peal.
Juba siis jäi mulje, et see Sudiste on ikka üks mahajäänud koht. Elu kees ikka Karksis.
Sügis Sudistes on meelde jäänud sellega, et oli erakordselt ilus. Veel septembris käisime Ainja(?) järves ujumas ja paadiga sõitmas. Sinna oli Sudistest ikka mõned km minna, aga me olime noored ja see polnud mingi problem. Vahel jooksime pool teed sinna ja tagasi.

Nädalavahetusel üldist toitlustamist ei toimunud - meile anti produktid kätte ja pidime nendest ise midagi söödavat tegema. Mäletan, et munadega kitsas polnud (Karksi kolhoosil oli suured kanafarmid), neid jagus ka üksteisele pähe määrimiseks (sõna otseses tähenduses). Lõbus oli.

Vaegtöödest mäletan seda, et meid pandi igasuguseid töid tegema. Kartuleid võtsime ainult kolhoosi juhtkonnal, mille eest tehti meile vägev pidu välja (või oli see hoopis Piibe kolhoosis?).
Ma ei mäleta, kas kolhoosis peale meie veel lihttöölisi (põllutöölisi) oli. Kõik olid vähemalt brigadirid ja osakonnajuhatajad ja agronoomid. Traktoristid ja kombainerid olid aga igavesti kuumad kutid. Leidsime sealt peaaegu kõik endale kohalikud austajad. Abieluni siiski ei läinud.
Oi, valetan, üks meie poiss leidis Karksist endale naise! Aga selle siiski järgmisel aastal.

Nüüd tuleb väga poliitiline koht.
Mis põllumajandus see oli, mida pidid igal sügisel ja kevadel "päästma" ja järje peale aitama tuhanded koolinoored ja üliõpilased? Lisaks käisid veel asutustest ja ettevõtetest nn šefid hädaabitöödel. Mäletan, et ajakirjanduses tõstatus kord probleem, kas ikka sümfooniaorkester peaks käima kartuleid võtmas, võib-olla leiaks nendele ikka erialast tööd (kolhoosis?).

Mis tööjõud me olime? Odav, sest palka ei saanud suurt midagi, õigemini läks see söögi peale ära.(Ega mäleta ka täpselt- Karksi kolhoos oli suhteliselt heal järjel!) No seda peab küll tunnistama, et kolhoosis võtsime kõik mitu kilo juurde, sest oli hea rammus maatoit ja lisa võis ka küsida, kui juhtusid hea isuga olema. Aga värskes õhus tuli isu küll.

Mul on tõsiselt kahju, et elu maal hääbub, aga ma ei saa aru, mis võiks seda protsessi peatada.
Keda sa sunniviisiliselt maale saadad elama?
Muidugi võiks olla väike pood igas külas, et ei peaks 10 km kaugusele leiva järele minema.
Mul on kahju Sudistest ja paljudest teistest väikestest Eestimaa küladest, aga erinevalt maainimestes juurdunud arvamusest ei ole ma nõus väitega, et maaelu keeras tuksi Mart Laar isiklikult.
Tolleaegne põllumajanduslik suurtootmine õitses tänu õppiva noorsoo odavale tööjõule, kes aitas ära teha kõik hooajatööd.

Pildil ei ole muidugi Sudiste, on Suure-Jaani - hoopis teisest laulust. Tiiu kogu.

Kuni su küla veel elab... Lugu Sudistest

Märkasin, et tänases Postimehes on lugu Sudistest, hääbuvast külast, kus enam poodigi pole.
Ega sel meie suguvõsaga muud asja polegi, kui et meie ema töökoht (raamatukogu) ja Elo-Priidu lasteaed oli seal, olen sellest paar postitust tagasi kirjutanud.
Aga see lugu on tegelikult mitte ainult Sudiste lugu, vaid väga paljude Eesti väikeasulate lugu.

Meenutusi ema Aimest, 4. osa

Mälestused on tõesti nagu unenäod. Kui saad kusagilt järje peale, siis toob üks asi teise meelde ja teine kolmanda... Soovitan kõigile mälestusi kirja panna, see on omamoodi elamus.

Panen siia märksõnadega ema hobisid veel kirja.

Õmblemine. Me saime kusagilt "tutvuste kaudu" saksamaise õmblusmasina. Ja nagu enamik nõukogude naisi, harrastas ka meie ema õmblemist. Huvitavate siksakkidega sai pükste peale mustreid tehtud näiteks. Õppisime Eloga ise ka varakult õmblema, alguses ema abiga, siis juba üksi. Raamatukogusse tuli venekeelne Burda, samuti sai lõikeid aetud Siluetist. See oli ajastu, kõik me  tegime seda. Ja see sidus meid emaga, koos nohisemised, ühine looming, rõõm sündinud asjast. (Uued emade-tütarde põlvkonnad, neil on siis koos shoppamine selle asemel?).

Lugemine. Aga samamoodi nagu õmblemiseks, ei jäänud emal ka lugemiseks palju aega (eks ikka majaehituse ja lastekasvatuse kõrvalt). Kodus oli meil palju raamatuid, suured sügavad riiulid ja neis olid raamatud kahes reas üksteise taga.
Ma olen selle võtte ilmselt temalt üle võtnud: ükspuha, kui kiire on, vahel tuleb aeg maha võtta, kerra pugeda ja lugeda. Kui ma pole seda mõnda aega teha saanud, siis on midagi puudu.
Ema oli lugemisevajaduse ilmselt pärinud oma isalt ehk papalt. Muide, selline huvitav nüanss, et papa töötas ka omal ajal Hellenurmes mõnda aega raamatukoguhoidjana, see vist oligi papa esimene töökoht.

Kudumine? See oli ka ema hobi, aga niisugust maniakaalset ja kiiret kudujat nagu ma ise, seda ma temast ei mäleta. Mina kudusin teleka ees pimesi, temast mäletan, et ta vaatas oma tööd ja kudus aeglaselt, nagu kilpkonn, tasapisi oma eesmärgini lähenedes. Mina näiteks tüdisin oma kudumisest sageli enne lõppu ära (see alustamise rõõm ja lõpetamise vaevalisus on mulle siiani omane), ema aga tegi aeglaselt, kuni lõpuks valmis sai. Mäletan, et oli üks mustriga kampsun, mida ta kudus siis, kui Aap sündis, ta tegi nalja, et "pulmadeks saab valmis" ja meie küsisime vastu, et "kelle pulmadeks, kas Aabi omadeks?" Aga paari aasta pärast sai see tal valmis küll.

Reisimine? Nii nagu papa, nõnda oli ka ema (ja olen mina) igasugustest kaaridest ja gloobustest huvitatud. Raamatukogus vanu asju maha kandes hoidis ta alati kaardid alles... ja papa maakaardihullusest olen ma juba kusagil kirjutanud.
Ühesõnaga, ma arvan, et ema oleks tahtnud oma elus palju rohkem reisida, aga elu oli, nagu ta oli: palju lapsi ja raha läks kõik majaehitusse.
Mul on meeles, justkui isa ei tahtnudki väga sinna nende suurimale reisile, Bulgaariasse minna. See oli suve algus, me läksime emaga kahekesti ühte kohta maasikaid tooma, kõndisime kodu poole maasikapangedega ja tema ohkas: "Ma nii tahaks sinna reisile minna, aga isa ütles, et raha ei ole!" See oli kuidagi nii nukker.
Aga nagu teab ajalugu, nad ikkagi läksid sellele reisile. Tegid sealt hästi palju slaide (siis öeldi küll, et diapositiive) ja ema korraldas vaatamisõhtuid, nii et mulle hakkas lõpuks tunduma, et inimesed äkki enam ei viitsi neid pilte vaadata. Mina ise küll viitsisin, ei mäleta ka, et keegi oleks öelnud midagi pahasti, aga see hirm on meeles. Et äkki teeb ennast lolliks.
Mäletan ka oma esimest Tallinna lennujaama kogemust, kui me papa ja Eloga läksime emale vastu, ta käis Sotšis. Ja tõi meile terve suure korvitäie virsikuid!

Rahvatants. Sellest ma juba kirjutasin eelmises osas. Aga praegu tuli meelde üks juhtum, kus ema läks rühmakaaslastega tülli. Oli suvine aeg ja keegi neist ajas, et ei peaks esinema täisrahvariides - villased sukad võiks ära jätta ja tavalised õhukesed sukapüksid panna. Ema oli selle vastu ja rääkis sellest ärritunult veel hiljem (kuidas rühm siis tantsis, seda ma ei tea). Ta oli ilmselt iga hinna eest autentsuse pooldaja. Mardisanti-kadrisanti lubas ta meid ka alles pärast seda, kui me hunniku autentseid rahvalaule ja -kombeid olime pähe tuupinud.

Majaehitus? Oli see "hobi"? Ma arvan, et see oli ema kirg küll. Ta oli unistaja tüüpi (nagu mina) ja unistas liiga suurelt. Minul vähemasti on selline mulje, et tema initsieeris seda, et me hakkasime ehitama individuaalmaja (oli selline sõna! vastandina kolhoosimajale). Ja mitte niisama, vaid ikka suurt!
Ema käis ise ka palju maja peal abiks, eriti enne seda, kui Aapi ootama jäi, ja tegelikult pärast Aabi sündi ka... see toob mu mälestusteahelasse uue märksõna, nimelt...

Loomad. Kord varasuvisel ajal tulid ema ja isa krundilt, emal oli jänes põues - mitte piltlikus mõttes, vaid oligi jänes põues! Nad olid tõstnud mingisuguseid laudu ühest kohast teise ja lauakuhja alt leidnud jänesepoja. Ema väitis, et jänku on vigastatud ja ta tuli koju tuua, kuigi mu meelest oli täitsa kõbus väike jänku.
Ja nii hakkaski meil kodus mõnda aega elama metsjänese poeg...
Samamoodi oli ju tema see, kes meile hamstrid võttis! Ja minu Massa, minu lapsepõlve kõige armsam, omam ja pikaealisem kass, temagi suhtes mäletan, et ema lihtsalt teatas mulle: "Mu töökaaslasel Eltsul sündisid kassil pojad, kas tahad, võtame sulle üle?"
Ma ei mäleta, kas koer Karlos ka ema eestvedamisel meie koju jõudis, aga arvan küll.

Loomaarmastus on nii papas kui mammas. Mõtlen, kumba ema rohkem läks? Meelelaadilt pigem mammasse, selline särtsakam tüüp. Aga samas ka papasse, lugemisvajaduselt ja omaette olemise vajaduselt.
Süüa ema väga teha ei osanud (ses mõttes papasse ;), kodus oli palju toite, mida traditsiooniliselt isa tegi, ja siis veel rida toite, mida meie juba varakult ise õppisime tegema kokaraamatute põhjal, sest mis meil muud üle jäi, kui ema ehitas maja, õmbles, kudus ja luges raamatuid... Kusagilt tuli ju süüa saada :)
Aga emal siiski olid ka oma firmaroad: üks neist oli odrajahu karask. Midagi oli kindlasti veel, aga ei tule meelde (no ta pidi ju midagi muud veel teha oskama peale karaski! ;). Selle õppis ta kokaraamatust, aga see tuli nii hästi välja, et seda hakkasid mõned teiseki tema järgi tegema. Kuuma karaski peale määrisime mett.
Peaks ka homme karaskit tegema! Ma pole seda aastaid teinud.

Pööripäeva eel

Inimene vajab oma elus mingit stabiilsust või rutiini, öeldagu mis tahes selle vastu. Kunagi oli ühes blogis mõttetalgud, millisena keegi aega või aja kulgu ette kujutab. Mina kujutan seda üles-alla lainetava joonena horisontaalsel pinnal. Lõpmatust silme ette manada ei suuda, nii on seda ajajoont ainult jupike näha - algust ja lõppu mina ei näe.
Ei saagi ju, sest igavikku silmas pidades on MEIE AEG üürikesem kui silmapilk.

Nädalapäevad enne suve algust vaatan taha ja vaatan ette. Mõtlen mõned mõtted ja kirjutan mõned read.

Pildil onu Valdi oma Eestis-käigu ajal (1994) koos Ave-Liisiga Taageperas Tiidu suvekodus. Taamal paistab järv, puu taga on omatehtud tiik.
Seal möödusid ilusad suved (oh seda nostalgiaussi hinge kallal!)- jaaniõhtud koos kohalike parmudega, maasikad ja mustikad lausa õue all, täiuslik privaatsus ... kuni see aeg sai otsa.
Nüüd on see koht laastatud, kõik, mis võimalik, laiali veetud - isegi kaevurakked, isegi elektripostid.
Aga mälestusi ei saa keegi varastada! Õnneks.


Nädala pärast lõpetab Ave-Liis gümnaasiumi. Millal ta küll suureks kasvas!?

Teine pilt on samast aastast - Triin lõpetab keskkooli ja mina ka (mul oli jälle klass!). Oli üks õnnelik aeg, üks õnnelikumaid mu elus. Olin lapse suureks kasvatanud. Saatsin ülikooli õppima. Polnud veel tasuline õpe.

Keskkooli lõpetamine on üldse lootusrikkamaid perioode inimese elus. Mäletan oma elust, kuidas ma seda ootasin - et saan kodust minema, et mul on ees ainult ilus elu, et ma võin nüüd teha, mida tahan. Tegin ma küll!
Noorus on ilus just selliste õhuliste unistuste tõttu. Edaspidi muutud realistlikumaks, unistad juba ettevaatlikumalt, pettud mõnedes asjades, saad mõned vitsad, aga jääd ellu. Elad siiani.
Ise teate, kuidas need asjad käivad.