Esimesed mälestused, 2

Eerik kirjutab:

Mäletan, kui kevadel hakkasid sulama veed ja Priit võttis mind ukseesisel kukile: lapsesilmadega uudistasin sauna ja Ülejõe poole, mõistmata, mis on tulemas. Need on ka ainukesed hetkeplahvatused vanast majast.
Kuidagi ei mäleta uue maja ehitamist ja sinna kolimist, küll aga on meeles, kuidas vana elumaja muutus loomalaudaks, kui kitsas ja madal oli seal loomadel. Ja kui raske oli siis sõnnikuvedu. Pikk rukkipõhk (õled) aluskraamina ja andis seda lahti sikutada koormasse panekuks. Ometi haises (või lõhnas) see meeldivalt, kui ta oli lumega välja veetud, eriti hobusesõnnik.

Sealt läks karjatee karjamaale. Nagu Vargamäel, nii tuli ka meil loomi välja aidata, eriti kevadel pärast kesist suuesist. On jäänud meelde ühed nelipühad, kui isa tuli ( vist kirikust) ja ema pahandas veel, kui vanames ei vahetanud riideid. Siis oli meil ka Tallinna Kustas, üks delikaatsemaid ja tagasihoidlikumaid sugulasi, kes võis ka mõningatel hetkedel oma abikaasat Leenat teietada.

Ja veel karjamaast. Kohe mulgu juurest algas esimene soon, kahtlemata hullem kui tagumine soo. Sellest juba lehmad kuivade udaratega mööda ei läinud.Sellele järgnes nö sinikasoo, seal kasvasid ka mõned pohlad ning mustikad. Mida kaugemale, seda kitsamaks läks karjamaa ja Vaalumäe all oli ta võib-olla kõigest 40-50 sammu. Ent taga karjamaal oli veel kolmaski soon - see kandis kindlamini inimesi ja loomi.

Ei tea, et meil karjamaal oleks kasvanud eriti maasikaid, küll oli aga kuuskede all kuuseriisikaid. Seal Virumaal meie teisi seeni üldsegi ei korjanud, kui siis - aruheinamaalt ka lepa- ja kaseseeni.Sel ajal polnud meie karjamaal ei hunti ega rebast, rääkimata põtradest. Kord nägin metskitse.

Ei saa öelda, et karjamaa oleks pakkunud erilist sööta loomadele. Paks padrik ja soos rohi, mida just eriti ei söödud. Lüpsjatega käisin alati lõunal kaasas (õed, harvemini ema) ja palavaga oli loomi padrikustki üsna raske leida. Teinekord olid nad Vaalumäe all väljas.

Eriline mälestus on mul sellest koplist, mis küll hiljem maaparanduse käigus muudeti põllumaaks. Lopsakas hein eriti Ülejõe pool, kevaditi kullendavad kullerkupud, keskpaigas karjamaa aia ääres sinetavad jaanililled.
Selle heinamaaga on veel varasemaid mälestusi Manda pulmaajast, kui Angapära Juuli läks põõsa taha asjale ja kui oinas tuli ning lõi ta sarvedega pikali.

Omapäraselt eredad olid mälestused heinamaadega - nii aru kui aasaga. Olid ju mõlemad parasjagu kaugel, küllap mõlemad kodunt 2-2,5 km kaugusel. Esmalt aru oma lõhnavate metsalilledega, maamesilaste suminga ning jänestega.Kui hea oli pärast väsitavat heinaniitmist pärast sööki põõsa vilus suigatada, kui isa aega arvestas varjuga: loo varju jõudmine tähistava kepini tähendas puhkeaja lõppu. Loovõtmine ja heinakaarutamine oli märgatavalt kergem kui niitmine.
Või teine meeldejääv hetk. Kui hakkas sadama, hoolimata tundest, et ilusaga võinuks palju saada kuiva heina, oli nii mõnus norsata kuivades heintes. Aga katus krabises vihmast...

...järgneb

Minu inimesed* (Eeriku mälestused),1

Mihkel käis külas oma kaasa ja vanematega. Oli tore taaskohtumine. Kui oskad vaadata, siis leiab pildilt üles nii Mihkli kui teised lähedased inimesed (1975, Manda juubel - 70).

Arutasime Mihkliga, et sellel blogil siin on STOP-märk ees, sest me ei saa ega tohigi kirjutada praeguses ajas toimetavatest inimestest ilma nende käest luba küsimata. See blogi keskendub siiski mälestustele.
Jääb ikka ainult minevik. Aga minevik pole ammendamatu allikas. Või on siiski?
----
Alustan siin isa Eeriku mälestuste trükkimist. Need algavad lapsepõlvest ja lõpevad sõjasuvega (1941). Eks tal oli plaanis rohkemgi kirjutada, aga kuri haigus tuli vahele. Arvan, et ta kirjutas need mälestused 80ndate teisel poolel.
Panen alapealkirju, muus osas jätan kõik muutmata.
-----

Kodu ja vanemad

Pällu, Kuruli, seda viimast peeti nagu millegipärast solvavaks (meie ema seda ei sallinud), ometi tundub nüüd see nimi nii armsana ja kaunikõlalisena, ja Kuruli mägi on esimesi suuremaid künkaid kui minna Ahila saunaküla poole.
Ei tea ega mäleta neid puhtakasu rublasid, millele ühe või teise talumaa väärtust hinnati, kahtlemata oli maa kehvem naabrite maadest. Kuruli mägi oli juba ise kiviklibuline, raskesti haritav, kuigi põuakindel, selle all lohus kippus liigvesi alati kurja tegema, eriti kevadistele rukkiorastele, keskmised põllud olid paremad, ent lõpupoole tõusis jälle maa, suurte kivide tõttu oli harimine raske.
Kahtlemata jäi talu jõukus maha ümberkaudsete omadest kas või juba sellepärast, et meie isa oli suurte võlgadega selle talu ostnud Lunderilt, naabritel aga päritud. Kohaostuks raha laenati(---).

Meie isa polnud ka lisaks muule just kõige paremini põllumeheks sündinud. Oli noorena Kolu mõisniku kutsar, tundis huvi ja armastust aia vastu, ent tööd ja ettevõtmised talupidajana just kõige paremini ei läinud. Nagu öeldakse, polnud õnnelikku kätt, kuigi ta palju unistas ning plaanitses, ei tulnud kõik kõige paremini välja. Ka polnud tal ärimehevaistu - aga tol ajal pidi seda olema.
Oma iseloomult flegmaatik, kes oli piinlikult aus ja arg, eelistas südamerahu kõigele ning ei kannatanud kunagi teiste inimeste halvustamist ega tagarääkimist.

Ema oli tema kõrval koleerik, äge, kergesti süttiv, kellel naer võis vahelduda nutuga, kes kandis koju külauudiseid ja kes, vastupidi isale, omas ärimehe vaimu. Kahjuks ta ei rakendanud seda niivõrd majapidamise huvides - siin oli ebaõnnestumistes eranditult süüdi "vanamees".
Võib-olla oli põhjendatud ehk kuidagi tema kui kokkuostja-edasimüüja tegevus, kui lastele oli vaja anda rahakopikaid. Ent kahtlemata oli see ka kireks- külast osta kanamune, kanu (---) - ja siis Tallinna turule sõita.
Seda harrastas ta aastakümneid ja selle tegevuse juures polnud ta kunagi haige.

Mäletan, kui ema minu noore poisikesena Tallinna kaasa võttis ja kui olin Tallinna turul ( tol ajal Estonia taga) kauplemise juures. Ühe päevaga aga ei saanud müüdud - ja ta saatis mind üksinda rongiga Kadrina tühja kastiga.
Mäletan, kuidas munakasti küljes olev traat veristas üht võõrast härrat. Nii palju oli lärmi - ja see oli mul üks esimesi ängistushetki.

...järgneb


* pealkiri laenatud Chalice`i laulult

Mälestusi samadest isikutest võib lugeda ka siit ja siit.
Mihkel, tuuluta oma mälu kah!

Mis on haridus?

Üks vihmase ilma tegevusi on süvakoristamine- mitte potjomkin, kus paned asjad lihtsalt silme alt ära, vaid selline sisuline - sorteerid, teed valiku ja ülearuse viskad ära, kui ...raatsid.
Sõltub inimesest- mina viskan ära asju üldiselt raske südamega.
Aga kui ma ära suren, peavad teised nagunii seda tegema. Parem juba tasapisi ise...

Leidsin koti ülikooliaegsete ja pikkade kursuste konspektidega. Viskan ära? No ei lähe mul seda enam vaja - praegu on hoopis teised ajad, teised oskused, teised nõudmised.
Neil ongi ainult nostalgiline, emotsionaalne, ajalooline(?) väärtus.
Imestan, millist vaeva on kunagi nähtud, mida on vaja olnud õppida. Ja kõik see on tulnud käsitsi kirja panna elava suulise loengu põhjal. Kes seda tänapäeval teeks!?

Pikad kuuajalised suvekursused pärapõrgus Värskas olid omaette nähtused. Mina käisin kolmel sellisel. Mingit võimalust ära nihverdada ei olnud. Kuu aega kodust ära - see oli päris tüütu. Ööbimine eestiaegsetes sõjaväebarakkides (või oli hobuste tallides?) kümnekesi toas, mugavusteta, meelelahutuse eest tuli ise hoolitseda. Kui oli ilus suvi, siis polnud vigagi - sai värska vees supelda ja järvel paadiga sõita. Isegi väikesed suhtedraamad arenesid... Nalja sai, kui oskasid asju naljakana võtta. Sellest ajast on sadu tuttavaid, kelle nime küll kahjuks alati ei mäleta.

Esimesel korral ootasin Triinu, ei kannatanud paljusid lõhnu ja inimesi välja, bussis kippusin kokku kukkuma, aga ei pääsenud Värskast. Ehkki ülikoolist oli ainult kolm aastat möödas.
Teisel korral oli Triin alles eelkooliealine, aga minema pidi. Andsin siis lapse kuuks ajaks sõbranna hoolde, kes võttis ta kaasa oma vanematekoju Toilasse. Tal oli endal samaealine tütar.
Kolmandat korda ma nii täpselt ei mäletagi. See jäi uute aegade eelõhtusse. Mäletan, et oli õppejõude, kes jutustasid asjadest, millest kusagilt polnud võimalik lugeda ega kuulda. Aeg oli ju selline karm, kord kõva ja see oli kõikide arvates hulljulgus, vaata et eluga riskimine. Rääkisid, et NL on suures kriisis ja Vene rubla pole konverteeritav...;)

Kursused kursusteks, aga sellega kaasnesid kursusetööd ja lõpueksamid.
No saime targaks!!

Vaatasin hariduse kohta käivaid aforisme (klassi lõpetamise puhul kingitakse mulle järjepidevalt aforismide kogumikke).

* Haridus suurendab inimese sünnipärast väärtust.( Horatius)
* Ainsad võidud, mida ei kahetseta, on võidud harimatuse üle.(Napoleon)
* Parim, mida inimene võib teha, on harida iseennast ning arendada oma võimeid, et temast oleks maksimaalselt kasu inimkonnale.(J. Fields)
* Kasvatus ja haridus on lahutamatud. Pole võimalik kasvatada, edasi andmata teadmisi, kuid iga teadmine mõjub kasvatuslikult. (L.Tolstoi)
* Laps, keda on haritud ainult koolis, on harimatu laps. (Santayana)
* Haridus on suurepärane asi, kuid seda, mis on teadmist väärt, ei ole võimalik õpetada. (O.Wilde)
* Haridus on see, mis pärast koolis õpitu unustamist järele jääb.
(A. Einstein)

Vatt seda viimast ma vaistlikult otsisingi. Nii on õige jah.

Veel üks mõttetera Einsteinilt:
"On ime, et uudishimu suudab üle elada formaalse hariduse."

Ja lõpuks
"Haridus on see, mida enamik saab, paljud edasi annavad ja vähesed omavad." (K. Kraus)

Sudistest ja põllumajanduse põhjalaskmisest

Lugesin samuti Epu osutatud artiklit Postimehes.
Täiesti juhuslikult on ka minul oma mälestused Sudistega seoses.
Sudiste on teatavasti Karksi ja Nuia läheduses olev küla, kelle saatus tänapäeva Eestis on täiesti tüüpiline - ehk siis väljasuremine.
Minu mälestused jäävad aastakümnete taha. Ega nad väga eredad enam pole, aga põhivärvid on meeles.
Olime teise kursuse tudengid, eesti filoloogid - tulevased õpetajad, ajakirjanikud, teadustöötajad, keeleteadlased. Põhiliselt linnaplikad, kolm poissi ka - üks pärit Järvakandist, kaks Tartust.
Niisiis olime kuu aega Karksi kolhoosis põllutöödel abis, ööbimisega Sudiste kultuurimajas põhukottide peal.
Juba siis jäi mulje, et see Sudiste on ikka üks mahajäänud koht. Elu kees ikka Karksis.
Sügis Sudistes on meelde jäänud sellega, et oli erakordselt ilus. Veel septembris käisime Ainja(?) järves ujumas ja paadiga sõitmas. Sinna oli Sudistest ikka mõned km minna, aga me olime noored ja see polnud mingi problem. Vahel jooksime pool teed sinna ja tagasi.

Nädalavahetusel üldist toitlustamist ei toimunud - meile anti produktid kätte ja pidime nendest ise midagi söödavat tegema. Mäletan, et munadega kitsas polnud (Karksi kolhoosil oli suured kanafarmid), neid jagus ka üksteisele pähe määrimiseks (sõna otseses tähenduses). Lõbus oli.

Vaegtöödest mäletan seda, et meid pandi igasuguseid töid tegema. Kartuleid võtsime ainult kolhoosi juhtkonnal, mille eest tehti meile vägev pidu välja (või oli see hoopis Piibe kolhoosis?).
Ma ei mäleta, kas kolhoosis peale meie veel lihttöölisi (põllutöölisi) oli. Kõik olid vähemalt brigadirid ja osakonnajuhatajad ja agronoomid. Traktoristid ja kombainerid olid aga igavesti kuumad kutid. Leidsime sealt peaaegu kõik endale kohalikud austajad. Abieluni siiski ei läinud.
Oi, valetan, üks meie poiss leidis Karksist endale naise! Aga selle siiski järgmisel aastal.

Nüüd tuleb väga poliitiline koht.
Mis põllumajandus see oli, mida pidid igal sügisel ja kevadel "päästma" ja järje peale aitama tuhanded koolinoored ja üliõpilased? Lisaks käisid veel asutustest ja ettevõtetest nn šefid hädaabitöödel. Mäletan, et ajakirjanduses tõstatus kord probleem, kas ikka sümfooniaorkester peaks käima kartuleid võtmas, võib-olla leiaks nendele ikka erialast tööd (kolhoosis?).

Mis tööjõud me olime? Odav, sest palka ei saanud suurt midagi, õigemini läks see söögi peale ära.(Ega mäleta ka täpselt- Karksi kolhoos oli suhteliselt heal järjel!) No seda peab küll tunnistama, et kolhoosis võtsime kõik mitu kilo juurde, sest oli hea rammus maatoit ja lisa võis ka küsida, kui juhtusid hea isuga olema. Aga värskes õhus tuli isu küll.

Mul on tõsiselt kahju, et elu maal hääbub, aga ma ei saa aru, mis võiks seda protsessi peatada.
Keda sa sunniviisiliselt maale saadad elama?
Muidugi võiks olla väike pood igas külas, et ei peaks 10 km kaugusele leiva järele minema.
Mul on kahju Sudistest ja paljudest teistest väikestest Eestimaa küladest, aga erinevalt maainimestes juurdunud arvamusest ei ole ma nõus väitega, et maaelu keeras tuksi Mart Laar isiklikult.
Tolleaegne põllumajanduslik suurtootmine õitses tänu õppiva noorsoo odavale tööjõule, kes aitas ära teha kõik hooajatööd.

Pildil ei ole muidugi Sudiste, on Suure-Jaani - hoopis teisest laulust. Tiiu kogu.

Kuni su küla veel elab... Lugu Sudistest

Märkasin, et tänases Postimehes on lugu Sudistest, hääbuvast külast, kus enam poodigi pole.
Ega sel meie suguvõsaga muud asja polegi, kui et meie ema töökoht (raamatukogu) ja Elo-Priidu lasteaed oli seal, olen sellest paar postitust tagasi kirjutanud.
Aga see lugu on tegelikult mitte ainult Sudiste lugu, vaid väga paljude Eesti väikeasulate lugu.

Meenutusi ema Aimest, 4. osa

Mälestused on tõesti nagu unenäod. Kui saad kusagilt järje peale, siis toob üks asi teise meelde ja teine kolmanda... Soovitan kõigile mälestusi kirja panna, see on omamoodi elamus.

Panen siia märksõnadega ema hobisid veel kirja.

Õmblemine. Me saime kusagilt "tutvuste kaudu" saksamaise õmblusmasina. Ja nagu enamik nõukogude naisi, harrastas ka meie ema õmblemist. Huvitavate siksakkidega sai pükste peale mustreid tehtud näiteks. Õppisime Eloga ise ka varakult õmblema, alguses ema abiga, siis juba üksi. Raamatukogusse tuli venekeelne Burda, samuti sai lõikeid aetud Siluetist. See oli ajastu, kõik me  tegime seda. Ja see sidus meid emaga, koos nohisemised, ühine looming, rõõm sündinud asjast. (Uued emade-tütarde põlvkonnad, neil on siis koos shoppamine selle asemel?).

Lugemine. Aga samamoodi nagu õmblemiseks, ei jäänud emal ka lugemiseks palju aega (eks ikka majaehituse ja lastekasvatuse kõrvalt). Kodus oli meil palju raamatuid, suured sügavad riiulid ja neis olid raamatud kahes reas üksteise taga.
Ma olen selle võtte ilmselt temalt üle võtnud: ükspuha, kui kiire on, vahel tuleb aeg maha võtta, kerra pugeda ja lugeda. Kui ma pole seda mõnda aega teha saanud, siis on midagi puudu.
Ema oli lugemisevajaduse ilmselt pärinud oma isalt ehk papalt. Muide, selline huvitav nüanss, et papa töötas ka omal ajal Hellenurmes mõnda aega raamatukoguhoidjana, see vist oligi papa esimene töökoht.

Kudumine? See oli ka ema hobi, aga niisugust maniakaalset ja kiiret kudujat nagu ma ise, seda ma temast ei mäleta. Mina kudusin teleka ees pimesi, temast mäletan, et ta vaatas oma tööd ja kudus aeglaselt, nagu kilpkonn, tasapisi oma eesmärgini lähenedes. Mina näiteks tüdisin oma kudumisest sageli enne lõppu ära (see alustamise rõõm ja lõpetamise vaevalisus on mulle siiani omane), ema aga tegi aeglaselt, kuni lõpuks valmis sai. Mäletan, et oli üks mustriga kampsun, mida ta kudus siis, kui Aap sündis, ta tegi nalja, et "pulmadeks saab valmis" ja meie küsisime vastu, et "kelle pulmadeks, kas Aabi omadeks?" Aga paari aasta pärast sai see tal valmis küll.

Reisimine? Nii nagu papa, nõnda oli ka ema (ja olen mina) igasugustest kaaridest ja gloobustest huvitatud. Raamatukogus vanu asju maha kandes hoidis ta alati kaardid alles... ja papa maakaardihullusest olen ma juba kusagil kirjutanud.
Ühesõnaga, ma arvan, et ema oleks tahtnud oma elus palju rohkem reisida, aga elu oli, nagu ta oli: palju lapsi ja raha läks kõik majaehitusse.
Mul on meeles, justkui isa ei tahtnudki väga sinna nende suurimale reisile, Bulgaariasse minna. See oli suve algus, me läksime emaga kahekesti ühte kohta maasikaid tooma, kõndisime kodu poole maasikapangedega ja tema ohkas: "Ma nii tahaks sinna reisile minna, aga isa ütles, et raha ei ole!" See oli kuidagi nii nukker.
Aga nagu teab ajalugu, nad ikkagi läksid sellele reisile. Tegid sealt hästi palju slaide (siis öeldi küll, et diapositiive) ja ema korraldas vaatamisõhtuid, nii et mulle hakkas lõpuks tunduma, et inimesed äkki enam ei viitsi neid pilte vaadata. Mina ise küll viitsisin, ei mäleta ka, et keegi oleks öelnud midagi pahasti, aga see hirm on meeles. Et äkki teeb ennast lolliks.
Mäletan ka oma esimest Tallinna lennujaama kogemust, kui me papa ja Eloga läksime emale vastu, ta käis Sotšis. Ja tõi meile terve suure korvitäie virsikuid!

Rahvatants. Sellest ma juba kirjutasin eelmises osas. Aga praegu tuli meelde üks juhtum, kus ema läks rühmakaaslastega tülli. Oli suvine aeg ja keegi neist ajas, et ei peaks esinema täisrahvariides - villased sukad võiks ära jätta ja tavalised õhukesed sukapüksid panna. Ema oli selle vastu ja rääkis sellest ärritunult veel hiljem (kuidas rühm siis tantsis, seda ma ei tea). Ta oli ilmselt iga hinna eest autentsuse pooldaja. Mardisanti-kadrisanti lubas ta meid ka alles pärast seda, kui me hunniku autentseid rahvalaule ja -kombeid olime pähe tuupinud.

Majaehitus? Oli see "hobi"? Ma arvan, et see oli ema kirg küll. Ta oli unistaja tüüpi (nagu mina) ja unistas liiga suurelt. Minul vähemasti on selline mulje, et tema initsieeris seda, et me hakkasime ehitama individuaalmaja (oli selline sõna! vastandina kolhoosimajale). Ja mitte niisama, vaid ikka suurt!
Ema käis ise ka palju maja peal abiks, eriti enne seda, kui Aapi ootama jäi, ja tegelikult pärast Aabi sündi ka... see toob mu mälestusteahelasse uue märksõna, nimelt...

Loomad. Kord varasuvisel ajal tulid ema ja isa krundilt, emal oli jänes põues - mitte piltlikus mõttes, vaid oligi jänes põues! Nad olid tõstnud mingisuguseid laudu ühest kohast teise ja lauakuhja alt leidnud jänesepoja. Ema väitis, et jänku on vigastatud ja ta tuli koju tuua, kuigi mu meelest oli täitsa kõbus väike jänku.
Ja nii hakkaski meil kodus mõnda aega elama metsjänese poeg...
Samamoodi oli ju tema see, kes meile hamstrid võttis! Ja minu Massa, minu lapsepõlve kõige armsam, omam ja pikaealisem kass, temagi suhtes mäletan, et ema lihtsalt teatas mulle: "Mu töökaaslasel Eltsul sündisid kassil pojad, kas tahad, võtame sulle üle?"
Ma ei mäleta, kas koer Karlos ka ema eestvedamisel meie koju jõudis, aga arvan küll.

Loomaarmastus on nii papas kui mammas. Mõtlen, kumba ema rohkem läks? Meelelaadilt pigem mammasse, selline särtsakam tüüp. Aga samas ka papasse, lugemisvajaduselt ja omaette olemise vajaduselt.
Süüa ema väga teha ei osanud (ses mõttes papasse ;), kodus oli palju toite, mida traditsiooniliselt isa tegi, ja siis veel rida toite, mida meie juba varakult ise õppisime tegema kokaraamatute põhjal, sest mis meil muud üle jäi, kui ema ehitas maja, õmbles, kudus ja luges raamatuid... Kusagilt tuli ju süüa saada :)
Aga emal siiski olid ka oma firmaroad: üks neist oli odrajahu karask. Midagi oli kindlasti veel, aga ei tule meelde (no ta pidi ju midagi muud veel teha oskama peale karaski! ;). Selle õppis ta kokaraamatust, aga see tuli nii hästi välja, et seda hakkasid mõned teiseki tema järgi tegema. Kuuma karaski peale määrisime mett.
Peaks ka homme karaskit tegema! Ma pole seda aastaid teinud.

Pööripäeva eel

Inimene vajab oma elus mingit stabiilsust või rutiini, öeldagu mis tahes selle vastu. Kunagi oli ühes blogis mõttetalgud, millisena keegi aega või aja kulgu ette kujutab. Mina kujutan seda üles-alla lainetava joonena horisontaalsel pinnal. Lõpmatust silme ette manada ei suuda, nii on seda ajajoont ainult jupike näha - algust ja lõppu mina ei näe.
Ei saagi ju, sest igavikku silmas pidades on MEIE AEG üürikesem kui silmapilk.

Nädalapäevad enne suve algust vaatan taha ja vaatan ette. Mõtlen mõned mõtted ja kirjutan mõned read.

Pildil onu Valdi oma Eestis-käigu ajal (1994) koos Ave-Liisiga Taageperas Tiidu suvekodus. Taamal paistab järv, puu taga on omatehtud tiik.
Seal möödusid ilusad suved (oh seda nostalgiaussi hinge kallal!)- jaaniõhtud koos kohalike parmudega, maasikad ja mustikad lausa õue all, täiuslik privaatsus ... kuni see aeg sai otsa.
Nüüd on see koht laastatud, kõik, mis võimalik, laiali veetud - isegi kaevurakked, isegi elektripostid.
Aga mälestusi ei saa keegi varastada! Õnneks.


Nädala pärast lõpetab Ave-Liis gümnaasiumi. Millal ta küll suureks kasvas!?

Teine pilt on samast aastast - Triin lõpetab keskkooli ja mina ka (mul oli jälle klass!). Oli üks õnnelik aeg, üks õnnelikumaid mu elus. Olin lapse suureks kasvatanud. Saatsin ülikooli õppima. Polnud veel tasuline õpe.

Keskkooli lõpetamine on üldse lootusrikkamaid perioode inimese elus. Mäletan oma elust, kuidas ma seda ootasin - et saan kodust minema, et mul on ees ainult ilus elu, et ma võin nüüd teha, mida tahan. Tegin ma küll!
Noorus on ilus just selliste õhuliste unistuste tõttu. Edaspidi muutud realistlikumaks, unistad juba ettevaatlikumalt, pettud mõnedes asjades, saad mõned vitsad, aga jääd ellu. Elad siiani.
Ise teate, kuidas need asjad käivad.

"Su rüppe heidan ..." ***

Kaks pilti aastast 2005 - kevad.

Sugulased Kanadast. Kokkutulek Lillis.






All: Nuia surnuaias Heikki ja Ingridi haual
(Aino vend ja vennanaine)

"Kullerkupud, jaanililled eide haual õitsegu..." ***

Matusepilte ma küll kunagi vaadata ei taha ja ei vaatagi.

Siin on kaks võtet ajast, kui ema vend Valdi külastas Eestit (1994).

Esimesel pildil Valdi ja Eerik Aino haual, teisel pildil Valdi oma naise Maiga Peeter ja Ksenia Lengi haual ( ehk siis oma isa-ema-õe haual).

Mai käis lastega veel teist kordagi Eestis, aastal 2005.
Valdit siis enam polnud.

Mai oli Eestis kahe tütre ja kolme lapselapsega. Kõik nad elavad Kanadas. Tütred räägivad hästi eesti keelt, nende lapsed muidugi enam mitte.

Lubasime ikka Triinuga neile külla minna, aga ei tea, millal see võiks juhtuda.
Viisavabadus nüüd on, aga see on kallis reis.




Päris omapärane on fakt, et nii minu ema, isa, vanaema, vanaisa kui ka onu Valdi olid sündinud juunikuus. Ja neid on veelgi meie suguvõsas.

***vaata

Meenutusi ema Aimest, 4. osa

/Vale postitus, mustand... otsige õige üles...jätan ka selle alles, sest all on kommentaarid./

Mälestused on tõesti nagu unenäod. Kui saad kusagilt järje peale, siis toob üks asi teise meelde ja teine kolmanda... Soovitan kõigile mälestusi kirja panna, see on omamoodi elamus.

Panen siia märksõnadega ema hobisid veel kirja.

Õmblemine. Me saime kusagilt "tutvuste kaudu" saksamaise õmblusmasina. Ja nagu enamik nõukogude naisi, harrastas ka meie ema õmblemist. Huvitavate siksakkidega

Lugemine.

Kudumine?

Reisimine?

Majaehitus?

Loomad.

Meenutusi ema Aimest, 3. osa

(Pildil ema, Elo ja Epp. Elo oli hiljuti ise oma juuksed ära lõiganud.)

Tagasi siis ajaliinile kusagile Sudiste raamatukogu aega, kui mina olin umbes 4-5-aastane. Sudiste "raamatukogu" oli sel ajal vaid üks hiiglasuur kapp kohalikus rahvamajas, mis käis lukku. Mäletan seda raamatute lõhna ja suurt kettaga telefoni, millega ma ajaviiteks mängisin, sest kõik lasteraamatud olid juba mitu korda läbi loetud. Ja mäletan, kuidas ema ostis kohalikust poest meile süüa-juua. Tahtsin väga maitsta seda imelikku pruuni külma jooki, mis ema endale ostis, aga tema hirmutas: "See on suurte inimeste jook, sina ei tohi seda maitsta!" Mangusin niikaua, kuni ta korraldas mulle klaasitäie vett, kuhu sain sortsu sisse. See oli minu elu esimene pepsi.

Nii me seal raamatukogus aega veetsime, sageli kahekesti. Käis inimesi: kes vajas soovitusi, kes oli jutukas, kes tegi kiirelt... Ja siis olime jälle kahekesti. Vahel käisime vaatamas Elo ja Priitu, kes sealsamas lähedal lasteaias olid. Ja siis olime jälle kahekesti. See oli vist mu varajase elu suurim pärandus, et niimoodi rahulikult, ilma agressiivse kollektiivita sain olla. Ja õppisin ka ilmselt nende aastate jooksul ema paremini tundma kui keegi teine.
Vahel luges ema natuke mõnda raamatut mulle ka ette, aga ta oli vist nii ahne lugeja, et tahtis ise midagi uut sisse ahmida. Igatahes luges ta mulle suurte inimeste raamatuid ette, mitte laste omi - ikka neidsamu, mis tal endal parasjagu pooleli olid. Mingit lasteraamatute ja unejutu ette lugemist meie kodus ei olnud mitte kunagi. Ma õppisin ka nii varakult ise lugema, et mul polnud seda vaja, lugesin ise. (Ma ei mäleta, millal Elo ja Priit lugema õppisid. Vist ka üsna varakult... Minu kohta räägitakse, et kaheaastaselt. Ma ei mäleta sellist aega, kus ma poleks lugeda osanud.)

Kuna ma olin lapsena haiglane, põdesin astmaatilist bronhiiti, siis käisin emaga igal aastal kaks korda Tallinnas tähtsate kopsuarstide juures ennast näitamas. Enamasti läksime rongiga. Mul on selgelt meeles üks hetk, üks suurte inimeste raamat, mida ta mulle rongis ette luges, sest mul oli igav. Seal raamatus oli järv ja koer, hall taevas... Huvitav, kas ma selle katkendi tunneks praegu ära, kas tekiks mingi deja vu?
Tallinnas ööbisime isa venna Tiidu juures, Lasnamäe alguses. Mäletan suurlinna tulesid, taksojärjekorda, võõraste linade lõhna, aknast paistvat tuletorni, plastmassist banaane vaagnal, Kotka poodi, vanalinnast Saia käigu piimajäätisekokteili...
Kord ostsime Tallinnast rongi peale hamstrid kaasa. Sattusime kuidagi sinna  Raekoja platsi lähistele loomapoodi ja mina küll ei mäleta, et oleksin ise väga manguma pidanud! Kaks kuldpruuni hamstrit paberikotis, istusime siis tagasiteel rongis ja mäletan, kuidas ema ohkas ja ütles: "Loodetavasti isa ei pahanda!"
Nii algas meie pereelus hamstrite periood, pärast nende esimeste surma sai veel mitu laari hamstreid ära peetud. Emast ja loomadest (ja samuti papast ja loomadest, ja noh, iseenda loomadest ka) kirjutan ma kunagi raamatu.

Sudiste raamatukogust aga koliti meid peagi ära Karksi kolhoosi keskusesse, esialgu küll vaid ühetoalisesse raamatukogusse, aga tasapisi järgmistel aastatel saadi juurde algul teine ja siis isegi kolmas ruum.
Olin vist 6-aastane, igatahes koolis ma veel ei käinud, kui ema töökoht Karksisse kolis. See oli vana mõisaloss, paksude seintega mõnus maja. Raamatukogu kõrvaltoas elas kolhoosi kunstnik Vello, kelle juures ma aega veetmas käisin. Ta üritas mind joonistama õpetada, aga enamasti lihtsalt joonistas ise ja lasi mul lihtsalt olla. Õppisin selgeks selle, et ka teise inimese juures on normaalne vaikselt olla. Vello joonistas ja mina lugesin, aeg tiksus. Mäletan, et kord kinkis Vello emale portree temast, aga ema nägi seal pildil palju vane välja, kui ta tegelikult oli. "Selline olen ma siis 40-aastaselt," ütles ema kellelegi Vello selja taga. Vastastoas oli kolhoosi juuksur tädi Helle ja selle kõrval pesumaja teeninduspunkt ehk tädi Elts. Kõigist neist võiks veel lugusid rääkida (Eltsui käest näiteks sain oma elu pikima staazhiga kassi, Massa)... aga kõige tugevam emotsioon on praegu ikkagi see Vello joonistatud pilt. Mis sellest pildist sai?... Kui ema tegelikult 40 oli, siis oli ta vaeseke ju nii kõhn ja olematu ja juba kusagil seal teispoolsuses kõikumas. Käisime teda hooldushaiglas vaatamas ja sanitar küsis mu käest: kas see on su õde? noorem või vanem? Nii eatu nägi ema välja veidi enne surma... Nii et mitte kunagi ei näinudki me teda sellisena, nagu kunstik Vello oli joonistanud.

Aga tagasi minevikku. Kultuurimajas käis meil ka kultuurielu. Ema korraldas vahepeal lastele raamatusõprade ringi (see oli küll juba siis, kui ma koolis käisin): vahel jutustas meile mingeid lugusid kirjanikest, vahel pani meid lihtsalt tööle, raamatuid parandama või indeksikaarte kirjutama. Peamiselt käisid ringis tüdrukud. "Sul on nii lahe ema!" Olin uhke ja olin ka kade, sest liiga sageli sai ta mu sõbrannadega liiga hästi läbi :). Olen sellesama mustri algeid nüüd märganud Martas-enda-Martasõbrannade suhetes.

Ema ja isa käisid kultuurimajas ka rahvatantsuringis, kaks korda nädalas. Nad hakkasid seal käima juba sel ajal, kui me veel päris pisikesed olime, koolis veel ei käinud, ehk nii 4-6aastased: kõlab ilmselt imelikult, aga nii see oli, iga laps pandi omaette tuppa luku taha ja juurde pissipott ja natuke süüa. Eraldi tubadesse sellepärast, et me omavahel kaklema ei hakkaks! Ja lapsehoidjaid neil vist ei olnud väga kusagilt võtta - rahvatantsust ka loobuda ei tahtnud, sest see oli nende ühine hobi ja vaheldus.
Peagi kasvasime suuremaks ja see kord muutus, lasti meil koos kakelda, kui nad ära olid ;). Ja rahvatantsus käisid nad veel päris pikalt.
Ma küll juurdlesin oma lapsepeaga selle üle, et miks ema ja isa alguses tantsisid koos ja siis enam mitte... Kes seda teab. Aga see tegi muret, arutasime seda ka Eloga, et kui ema ja isa nüüd lahutama kavatsevad hakata (sest isa tantsib ju nüüd hoopis tädi Iviga ja ema onu Juhaniga! ;), kuidas me lapsed ära jagaksime. Selles saime kohe kokkuleppe, et mina jään emaga ja Elo isaga. Aga Priit? Vaat seda ei suutnudki me ära jagada, vähemasti meelde ei jäänud.

Sellega seoses meenus üks naljakas juhtum veel. Nimelt otsustasime kunagi teismeeas Eloga, et meie korter tuleb ümber seada. Me joonistasime kõikidest tubadest plaanid ja panime mööbli paberi peal uutmoodi paika. Ema ja isa paigutasime elama suurde telekatuppa riidekapi taha ja nii said kõik lapsed endale omaette toa. Võtsin tükk aega julgust, et kuidas küll meie plaani presenteerida. Kui siis lõpuks sai see tehtud, siis nägin, kuidas ema ajas asi naerma. "Et meie siis koliksime kapi taha?"...
Tulemus oli, et mina ise kolisin kapi taha - toad tehti ümber, aga mitte nii, nagu me alguses plaaninud olime. Ja siis sündis hoopis Aap ja toad tehti veel kord ümber. Ja samal ajal käis majaehitus... Aga see olgu juba mõne järgmise osa jutt.

Ema Ainol on sünnipäev 5. juunil

Aimel oli sünnipäev 3. juunil, aga Ainol 5. juunil. Nii lähestikku olidki!! Ämmal ja noorimal minial. Nüüd on mõlemad ... seal ... taevas ingliks.

Pildil Aino ja Eerik oma uues kodus õpetajate majas. Astrid ja õunad viitavad sügise lähedusele.

Killukesi meie emast Aimest, 2. osa

(Pildil: ema ja Epp, ning ema kõhus on Elo.)

Jõudsin ajaliselt juba oma jutuga Sudiste raamatukogusse ehk umbes sellesse aega, kui ma ise olin 4-5.
Aga meenus veel olulisi killukesi eelnevast ajast.

- Esiteks, ema oli meil nõrga tervisega. Sündides oli tal süda haige ("süda kahises") ja papa ajas välja ühe väga hea südamekirurgi kontaktid ning nad sõitsid kahekesi Leningradi. Ema oli sel ajal 6-aastane. Minu mälu järgi oli ta seal haiglas  kaks kuud, elas operatsiooni ilusasti üle ja õppis isegi vene keelt sel ajal tönkama. Aga kas papa oli tõesti ka kogu see aeg Leningradis?
(Helistan täna õhtul papale ja küsin need lüngad üle, võibolla see on mul kassettide peal juba, aga võibolla mitte.
Lisatud hiljem: kõik täpsustused on loetavad papaga intervjuudes. Tõesti oli kaks kuud ema haiglas, elas südameoperatsiooni üle ja papa käis vahepeal Eestis kartulit võtmas.)

- Kui mina sündisin, siis sai ema haiglast rinnapõletiku viiruse ja jäi raskelt haigeks, kui titega koju sai: kõrge palavik, rinnad paistes. Ta viidi haiglasse, sest olukord läks nii hulluks, mina jäin isa ja papa-mammaga koju. Nii et minul õnnestus rinnapiima saada kahjuks ainult 3 nädalat. Edasi olin rinnapiima-asendaja peal ja üsna paksuke. Ema rääkis, kuidas ta oli teisipäevast neljapäevani Tallinnas ülikoolis ja kui rongiga koju tuli, siis tavaliselt sõneles mammaga: "Miks sa annad lapsele rohkem, kui normid ütlevad?" Ja mamma vastu: "Aga ta sööb nii hästi, ta tahab veel!"

- Sünnitused olid emal rasked, sest sünnitusjärgne verejooks ei jäänud pidama. Kõige raskem oli Priidu sünnitus, ta kaotas nii palju verd, et kohale kutsuti doonor (kui see nüüd legend pole?). Ema teadis hiljem selle doonori nime ja ütles vahel, et tänu sellele inimesele ta elab.
Tal keelati arstide poolt edasine sünnitamine ära.
Vähemalt üks abort oli tal ka. Ma olin 11-aastane, kui olin Viljandi haiglas pimesooleoperatsiooniga ja just samal ajal tuli ema haiglasse günekoloogiaosakonda. Mina ise ei pannud seda üldse küsimuse alla, et miks. Aga kuulsin kord, kuidas ta mu osakonnas ühele teisele naisele vaikselt ütles: "Komplikatsioonid... ja abort..." Ta oli umbes nädal aega haiglas, miks nii kaua, mis täpselt oli - võibolla see jääbki ajaloo saladuseks. Võibolla ei tohiks sedagi kirjutada, et tal see a... oli. Aga samas. Elu on elu. Vaadates statistikat - selline see nõukogude naise elu oligi.

- 1987. aasta lõpus jäi ema küll taas rasedaks (kunagi hiljem ta mainis, et mitte planeeritult, vaid kaitsevahendi kiuste; et Aap oli nn spiraalipoiss).
Mäletan, kuidas ta tuli äraseletatud näoga meie tuppa ja ütles: "Pean teile midagi rääkima!"
Ma olin tol hetkel kindel, et tema ja võibolla isa ka on jälle välismaa tuusiku saanud, mõni aeg tagasi olid nad koos Bulgaarias käinud ja siis oli emal samasugune eriline nägu peas, kui ta meile reisiplaani tutvustas.
"Lähete välismaale?!"
"Ei... Ma ootan last. Uuel suvel sünnib!"
"Aaa. Ma arvasin, et lähete välismaale..." Olin natuke pettunud.

Üks huvitav elukild on meeles. Minu meelest oli see natuke aega enne ema uudist, kui me käisime temaga teatris, vaatamas 13. lennu "Oklahomat" ja ma vaatasin kõrvalt, et ema on nii ilus, tal on nii ilusad lehvivad juuksed... See pidi olema ajal, kui ta juba ootas last, aga ma ei teadnud seda, võibolla isegi ta ise ei teadnud.
Mäletan, kui ise olin esimesi nädalaid Marta ootel ega teadnud seda, kõndisin mööda Tallinnat ja märkasin ennast aknaklaasidelt. Kui ilus ma olen, mõtlesin ma, kuidas küll mu juuksed on nii kohevad ja kenad. Tavaliselt ma nii ei mõtle, enda peegelpilti ei märka! Ja järgmisel nädalal selgus, et olen rase.

- Tagasi terviseteemade juurde. See on ju see, mis meid kõiki ühendab - genofond. Mina olen emalt tundliku südame saanud (südamelihasepõletik) ja Elo sai emalt jalaveenipõletiku... Loodetavasti ajukasvaja ei ole geneetiline, niipalju kui mina seda uurinud olen, siis on see keskkonnamõjude-kasvaja. Nii Elo kui mina pärisime ka ema minestamisde ja madala vererõhu.
Aga Priit ja Aap? Ma jään siinkohal vastuse võlgu. Uurime veel :).

- Ema kindlasti nägi välja oma east noorem. Mäletan lugematuid kordi lapsepõlvest, kuidas tehti kõrvalt komplimente, et "te olete nagu kaks õde!" Ema alati naeris meelitatult, mina ei osanud sellest midagi arvata. Nüüd saan aru küll, et see on väga hea tunne pealt-kolmekümne naisterahvale, kui niimoodi öeldakse ;).

- Emale meeldis kirjutada. Kodus oli meil üks kõrgel lael asuv kapp täis suuri kirjade hunnikuid. Ema-isa kurameerimise ja abielu algusajad möödusid paberkirju tootes. Isa läks Tallinnasse õppima, ema jäi Suure-Jaani, siis hakkas ema pool nädalat beebi(de)ga kodus olema, isa oli pikemat nädalat Tallinnas. Ja see oli aeg, kui mobiile muidugi polnud, ma ei tea, kas neil kodudes-ühikates tavatelefonid olid?
Igatahes kirjutasid nad teineteisele IGA päev ja panid aga posti, ja päeva või kahe pärast oli see kiri käes.
Lugesin neid kirju mõnevõrra, kunagi teismeeas, seal oli igasuguseid teemasid, nii olmet kui ka tundeid... Täpsemalt ei mäleta. Aga meeles on oma imestus, kui ma sain aru, et nad iga päev neid kirju posti panid. Üks päev näiteks jäi vahele ja siis kirjutaja vabandas, et näh, eile ei jõudnudki..
Ma ei teinud sel ajal muide vahet ema ja isa käekirjadel, minu meelest olid need nii ühtemoodi. Sellised kaldu ja pikemat sorti.

Üks armas kiri seal kirjade hunnikus oli emal kirjutatud siis, kui ta oli rase ja mind ootas. See oligi mulle kirjutatud ;). Ei teadnud ta siis, kas oli see poiss või tüdruk.

Jätkub hiljem...

Killukesi meie emast Aimest

(Pildil: ema, isa ja Epp, oma toas, st papa-mamma elamise tagatoas.)

Oleb ikka mõelnud, et kirjutan maha papa-mammaga tehtud intervjuude kassetid, kus muuhulgas ka ema noorpõlvest on palju räägitud.
Võibolla aasta pärast, järgmiseks ema sünniaastapäevaks teen seda.
Seekord aga kirjutan oma peast. Eks seegi ole huvitav katsetus: kui palju ma tean?

Ema sündis 3. juunil - ja see, et ma aastaarvu ei tea, on sellepärast, et ma olen numbrite osas tohutult kehva mäluga! Pakun, et see oli 1954. aastal, aga võibolla ka 1955.
Kohe tuleb esimene mälukild. Kui ema suri, sõitsin Viljandisse ja üks asju, mida kiiresti ajama pidin, oli kuulutus Sakalasse. Sinna sai kirja vale sünniaasta! Järgmisel päeal helistas mamma (ei mäleta, kuhu, sel ajal veel mobiile polnud) ja küsis: kas sa hauaplaadile ikka tellisid õige aastaarvu?
See polnud ei nali ega kriitika, ta lihtsalt tahtis teada.

Minu teada sündis ema Pärnu haiglas, aga kes teab... äkki hoopis Lihulas? Igatahes elasid papa ja mamma sel ajal Pärnumaal Varblas - mamma oligi Varblast pärit, kõik tema juured on seal, aga pärast küüditamisekevadet 1949 oli ta metsas ja jooksus... see oleks omaette jutt... Igatahes olid nad papaga kohtunud ja elanud ka mujal ja siis kuidagi (mida ma peast ei mäleta) Varblasse jõudnud.

Papa oli noor loomaarst ja mamma oli velskri abiline.
Mingisugune metskits elas neil hoovis. Noored männid, merelõhn... olen seda toonast maja vist ainult piltidel näinud, aga vaat lõhn on mul mälus, imelik. Ma justkui tean, et see oli ilus aeg, omamoodi kojujõudmine, kuigi kibeda maiguga ka. Nad elasid paari kilomeetri kaugusel mamma kunagisest sünnikodust, kust mamma koos oma ema Annaga 1949 niimoodi metsa jooksis, et ei saanud mitte midagi kaasa ka haarata.
Mamma sugulased elasid kõik läheduses, kõik mamma juured olid sellest külast, kuhu ta ilmasulase papa tõi... on igasuguseid pilte ema lapsepõlvest, kus ta linalakkade sugulaste/naabrilastega ja kassipoegadega koos on.
Lihtsalt visandan siia mõtte: see, mismoodi mamma tagasi Varblasse kolis (kuigi see olevat ohtlik olnud, targem olnuks elada kusagil Ida-Virumaal, kus kulaku-suguvõsad anonüümseks muutusid) ja kuidas ta oma leitud mehe sinna tõi - see on veel üks näide matriarhaadist. Tavaliselt liiguvad suguvõsad naisliini jõujooni pidi, tundub mulle.
Aga nad ei jäänud sinna Läänemaale igavesti.
Siis, kui ema oli viiendas klassis, sai papa pakkumise Viljandimaalt, Sürgaverest, "Kindel Tee" kolhoosist. Ja võttis ka selle pakkumise vastu - tuli suur kolimine, ema ja tema kaks nooremat venda, Vello ja Toivo, kolisid koos papa-mammaga Sürgaverre`.
Miks just sinna? Ei ühtegi sugulast, tuttavat, lihtsalt töökutse...?
"Noh, siin Viljandimaal olid jõukamad majandid, Varbla oli ikka ääremaa," seletas papa mulle. Kuigi ega seda loogikat just lihtne ole ikkagi tabada: miks Sürgavere kolhoos oli rikkam kui Varbla sovhoos?

Elamiseks said nad kolhoosilt kolmetoalise majaosa. Ema käis esialgu Sürgavere 8-klassilised koolis (mäletan, kui vanasti seal pargist ja vanast mõisamajast mööda sõitsime, siis ta ikka näitas: see on minu kool!)
Varbla jäi kaugele maha. Kogu meie lapsepõlv oli Varbla midagi UFOlikku ja kummalist, me ei käinud seal (papa-mamma ehk ikka vahel käisid, aga meid, lapsukesi, ei veetud), kuulsime vaid jutte, nii nagu isapoolses suguvõsas räägiti jutte mingist "Virumaast", kus ei käidud ja kus oli kunagi oldud... Seda see nõukogude võim tekitas, lõikas juured läbi ja tekitas segaduse, Mina ei tea, kuhu ma kuulun, kui Eesti kaarti vaatan. Kas põhjarannikule või järvamaale või läänemaale või ikkagi sinna, kus ma ise kasvasin, lõunasse?
Mamma ja papa tegid seda, mida tegid sajad tuhanded nõukogude kodanikud - läksid, kuhu kutsuti. Sisuliselt alustasid nad täiesti otsast peale, nullist, uues kohas. Nüüd on nad elanud enamuse oma elust Sürgaveres ja teavad enamikku külarahvast. Võib öelda, et nad on seal juurdunud.
Ja selle kolimise tõttu saigi võimalikuks, et meie ema ja isa tuttavaks said. Sest isa pere oli mingil hetkel kolinud Suure-Jaani, vist oli neil probleem sellega, et nõukogude võimule jäi taadi tegevus ette Abjas ja aeg oli kohta vahetada...

Niisiis, kaks naljaka nimega kohta, tänu kellele mina, Elo, Priit ja Aap olemas oleme just selles geenikombinatsioonis, nagu me oleme. Sürgavere ja Suure-Jaani. Kahe koha vahet oli 8 kilomeetrit. Praegu on seda naljakas mõelda, aga - kui ema lõpetas põhikooli ja läks keskkooli Suure-Jaani, siis pidi ta hakkama elama internaadis. Sest seda kaheksat kilomeetrit ei olnud ühendamas piisavalt bussiliiklust!

Ja Suure-Jaani internaadis sai ema kasvatajaks Aino Saluveer.

Lugesime kunagi teismeeas salaja ema selle aja päevikut (enam pole seda võimalik üle lugeda, sest see jäi tulekahjusse...ja ega ma tõtt öelda kahetse, et ma lugesin, kuigi eetiliselt võis see olla väär, aga nüüd olen ma mälu kandja). Ema kirjutas seal, et talle väga meeldib Aino - nii südamlik. Võib öelda, et enne armus ta Ainosse :). Sel ajal ei kirjutanud ta Andresest veel midagi, võibolla ei tundnudki veel. Korra kirjutas ta hoopis ühest teisest, internaadis elavast poisist (kelle nime ma ei mäleta) - poisid ronisid redeli abil tüdrukute tubadesse ja pidasid seal tantsimise pidu, vaikse magnetofoni saatel. Aga midagi muud vist ei toimunud kui väike koos tantsimine.
Järgnevatel lehekülgedel tuli juba meie tulevane isa mängu :). Vaikne ja ilusate suurte silmadega. Ega ma muud mäleta, kui et ema kirjutas, et kuidas ta varjab Aino eest, et ta tema pojaga kurameerib...

Isa oli emast (vist?) ühe aasta võrra vanem. Ja kui ma õigesti tean, siis jõudis isa vahepeal keskkooli ära lõpoetada ja TPI-sse minna, enne kui ema rasedaks jäi. (Või jäi ta rasedaks juba pärast keskkooli lõpetamist?)
Igatahes olid nad noored. Ja ema läks esimesena papale rääkima, et ta "sedapsi" on, sest papaga oli tal parem suhe kui mammaga. Rääkis ära ja siis läksid rääkisid koos mammale ka ;).
Märtsis tulid pulmad - pikkade laudade taga Sürgavere kolhoosi sööklas - ja juulis tulin mina.

See aeg pidi päris keeruline olema, katsun ma nüüd oma elukogemuse najal ette kujutada. Nad hakkasid elama papa ja mamma juures omaette sissekäiguga toas. Ema käis sügisest saadik Tallinnas ülikoolis ja mina olin peamiselt papaga, kel oli siis mingisugune haigus (vist neerudes) ja pikk haigusleht. Järgmise aasta sügisel sündis Elo! Ja kaks aastat hiljem sügisel Priit! Ja mis ime läbi ema siis veel oma ülikooli (Peda raamatukogunduse) ära jõudis lõpetada, sellest mina aru ei saa.
Elo olevat Suure-Jaani omad ehk isa vanemad ka hoida aidanud, mina olin rohkem Sürgavere omade hoida. Ja vist ühe aasta oli ema ka akadeemilisel puhkusel, aga ainult ühe.

Umbes pärast Priidu sündi kolisime Tuhalaande, isa sai pärast TPI lõpetamist kõigepealt vist töö Viljandis, aga siis läks kiirelt üle Karksi kolhoosi (selle üleminekuga olid ka mingid pinged seotud, mida lugesin ema peetud perekonnapäevikust - sellegi kahjuks viis tulekahju...) Ja minu teada lubati meile peagi valmivaid paremaid elutingimusi, esialgu aga kolisime metsa sisse Tuhalaande - see oli kah Karksi kolhoos, aga paras pärapõrgu.
Aga mis, ikkagi oma korter! Köök ja kaks tuba! Mäletan sealt ahju ja tugitoole-diivanit, mäletan aknast paistvat kuuske. Ja mõnede lasteraamatute tegevus toimub minu peas seal korteris, nii et järelikult olen neid sel ajal lugenud, kui seal elasime. Mu esimesed pikemad mälestusekillud on sealt. Kui hirmsasti pingutan, siis meenub justkui ka raamatukogu, kus ema töötas. Sinna pidi kuidagi mäest alla kõndima ja seal oli ka järv... ja raamatud. palju raamatuid.

Olin 4-aastane, kui Karksis valmis meie jaoks suur korter: 4 tuba! Emast sai raamatukoguhoidja, aga millegipärast ei olnud see raamatukogu mitte Karksi kolhoosi keskuses, vaid hoopis Sudistes, nii umbes viie-kuue kilomeetri kaugusel. Mäletan, et meid kõiki kolme üritati esialgu panna lasteaeda (need asusid ka mingi kummalise logistika tõttu seal Sudistes sel ajal. Hiljem oli Sudiste aga paras pärapõrgu ja näiteks osa Sudiste lapsi oli Nuia kooli internaadis, sest nad ei saanud õhtuti koju!)
Minust aga lasteaialast ei saanud, ma jäin iga kord haigeks, kui mind sinna pandi. Nii otsustas ema võtta mind endaga raamatukogulapseks.

See oli aeg, kui lasteaialapsed võeti aeda esmaspäeval ja lasti sealt tulema reedel! Peagi muudeti süsteemi ja toodi lapsed bussiga ka kolmapäeva ööseks koju. Elo ja Priit elasid lasteaiaelu, aga mina mitte. Hommikuti läksime emaga Sudistesse: mäletan nii ratta pakiraamil istumist kui ka liinibussi ootamist (kusagil seal kaugel oli "Anikatsi", mida näitas bussi silt ja kuhu ma mitte kunagi ei jõudnud, pole siiani jõudnud).
Raamatukogus oli hea. Sai rahulikult lugeda. Ajasime emaga igasugust juttu. Siit tuleb minu ja Elo ja Priidu vahe. Kord ütles Elo, et ema ei rääkinud kunagi oma lapsepõlvest. Kuidas ei rääkinud, rääkis ju küll! Aga Elo oli ju sel ajal lasteaias.

Teate, aitab küll praegu. Jätkub õhtul...