Kaks aastat sõjaväge, 12

Eerik kirjutab:

Astusin sõjaväkke 1. juulil 1938. Rakvere V üksikjalaväepataljonis oli 2kuune noortekursus, reamehena astusin siis Tondi sõjakooli.

Mitu korda olen tagantjärele mõtisklenud - kas oli sinna vaja minna - oleksin võitnud ajaliselt.
Kahtlemata ajas taga ka väike auahnus - ikkagi aspirandimunder, soliidne õppeasutus, hea teenindus ja kahetseda polnud midagi, sest üldiselt arendas ta rohkem, avardas silmaringi, kuigi oli raske.
Eriti jäid meelde öised rännakud Kotka kandis ja 2-päevane manööver Raplas - vihmasajus Tondile tagasisõit.

Sel sügisel põdesin läbi sügava psüühilise trauma - Josepson põletas maha kodulauda koos loomadega. Sain paaripäevase kodusõiduloa. See oli nagu sissejuhatus järgnevatele ränkrasketele sündmustele. Mõne aasta pärast.

Kuid sõjaväeteenistus kujunes oodatust pikemaks - esialgsele ühele aastale lisandus pool ja hiljem veel pool aastat. Teise aasta teenisin Pärnus 9. jalaväepataljonis, söömas käisime Riia maanteel 6. pataljonis.
Küll oli ootamine pikk ja üksluine. Siin meil kujunes muidugi oma sõprusring - Süvari Ando, Kaupo Roomere, Laasi, Rehanis, Paikla - põhiliselt mängisime malet vabal ajal.
Elasin Karja tänavas kasarmus.
Raske on kedagi ülemustest positiivsena meenutada - major Ots ja Ein, pataljoni ülem kolonel-leitnant Lõhmus, veltveebel Raid, v-seersant Mänd, leitnant Kibuvits.
Sõjakoolist on meelde jäänud kompaniiülemana major Soe - suur naljamees - vaimuka inimesena oskas ta endast püsiva mälestuse jätta.
Kapten Purre oli meie rühmaülem Tondil, heatahtlik ja kõike mõistev v-seersant Kass, ent veltveeblit ei mäleta.
1940.a juuni tähistas ikkagi viimast kuud. Lõpuks vabastati Rotbergi käskkirjaga jaanipäevaks. Mõne nädala pärast tuli lipnikuks ülendamine.

Üleminek suvele oli kuidagi ähmane. Lihtsalt ei mäleta, mis ja kuidas. Kodu põdes veel palangujälgi. Võsul käisime koos Rakvere Ühisgümnaasiumi vilistlased Baubergiga eesotsas.
Kõikjal oli tunda närvilist erutust ja teadmatust tuleviku suhtes.
Vend Priit tunnetas selgemini ja kindlamini - oli ta ju meist kõigist rikkam ja varanduse kaotusoht oli tõenäolisem.
Muidugi polnud ta haare poliitilistes sündmustes sügavam, tunnetas lähenevat hukkumist, hävingut ( lemmikväljendid "Surm siin või Siberis" ja "Ühesuguse mätta saame me kõik"). (----)
Ja samas oli ta kindlalt kinni oma varanduses ja rahas, isegi siis, kui kõik oli juba kadumas, ei raatsinud ta mulle uut palitut osta pärast vana varastamist, ja kõige lõpuni tema jaoks oli jäänud ainult mõned kuud.

Sügisel astusin uuesti ülikooli.
...järgneb