Killukesi meie emast Aimest

(Pildil: ema, isa ja Epp, oma toas, st papa-mamma elamise tagatoas.)

Oleb ikka mõelnud, et kirjutan maha papa-mammaga tehtud intervjuude kassetid, kus muuhulgas ka ema noorpõlvest on palju räägitud.
Võibolla aasta pärast, järgmiseks ema sünniaastapäevaks teen seda.
Seekord aga kirjutan oma peast. Eks seegi ole huvitav katsetus: kui palju ma tean?

Ema sündis 3. juunil - ja see, et ma aastaarvu ei tea, on sellepärast, et ma olen numbrite osas tohutult kehva mäluga! Pakun, et see oli 1954. aastal, aga võibolla ka 1955.
Kohe tuleb esimene mälukild. Kui ema suri, sõitsin Viljandisse ja üks asju, mida kiiresti ajama pidin, oli kuulutus Sakalasse. Sinna sai kirja vale sünniaasta! Järgmisel päeal helistas mamma (ei mäleta, kuhu, sel ajal veel mobiile polnud) ja küsis: kas sa hauaplaadile ikka tellisid õige aastaarvu?
See polnud ei nali ega kriitika, ta lihtsalt tahtis teada.

Minu teada sündis ema Pärnu haiglas, aga kes teab... äkki hoopis Lihulas? Igatahes elasid papa ja mamma sel ajal Pärnumaal Varblas - mamma oligi Varblast pärit, kõik tema juured on seal, aga pärast küüditamisekevadet 1949 oli ta metsas ja jooksus... see oleks omaette jutt... Igatahes olid nad papaga kohtunud ja elanud ka mujal ja siis kuidagi (mida ma peast ei mäleta) Varblasse jõudnud.

Papa oli noor loomaarst ja mamma oli velskri abiline.
Mingisugune metskits elas neil hoovis. Noored männid, merelõhn... olen seda toonast maja vist ainult piltidel näinud, aga vaat lõhn on mul mälus, imelik. Ma justkui tean, et see oli ilus aeg, omamoodi kojujõudmine, kuigi kibeda maiguga ka. Nad elasid paari kilomeetri kaugusel mamma kunagisest sünnikodust, kust mamma koos oma ema Annaga 1949 niimoodi metsa jooksis, et ei saanud mitte midagi kaasa ka haarata.
Mamma sugulased elasid kõik läheduses, kõik mamma juured olid sellest külast, kuhu ta ilmasulase papa tõi... on igasuguseid pilte ema lapsepõlvest, kus ta linalakkade sugulaste/naabrilastega ja kassipoegadega koos on.
Lihtsalt visandan siia mõtte: see, mismoodi mamma tagasi Varblasse kolis (kuigi see olevat ohtlik olnud, targem olnuks elada kusagil Ida-Virumaal, kus kulaku-suguvõsad anonüümseks muutusid) ja kuidas ta oma leitud mehe sinna tõi - see on veel üks näide matriarhaadist. Tavaliselt liiguvad suguvõsad naisliini jõujooni pidi, tundub mulle.
Aga nad ei jäänud sinna Läänemaale igavesti.
Siis, kui ema oli viiendas klassis, sai papa pakkumise Viljandimaalt, Sürgaverest, "Kindel Tee" kolhoosist. Ja võttis ka selle pakkumise vastu - tuli suur kolimine, ema ja tema kaks nooremat venda, Vello ja Toivo, kolisid koos papa-mammaga Sürgaverre`.
Miks just sinna? Ei ühtegi sugulast, tuttavat, lihtsalt töökutse...?
"Noh, siin Viljandimaal olid jõukamad majandid, Varbla oli ikka ääremaa," seletas papa mulle. Kuigi ega seda loogikat just lihtne ole ikkagi tabada: miks Sürgavere kolhoos oli rikkam kui Varbla sovhoos?

Elamiseks said nad kolhoosilt kolmetoalise majaosa. Ema käis esialgu Sürgavere 8-klassilised koolis (mäletan, kui vanasti seal pargist ja vanast mõisamajast mööda sõitsime, siis ta ikka näitas: see on minu kool!)
Varbla jäi kaugele maha. Kogu meie lapsepõlv oli Varbla midagi UFOlikku ja kummalist, me ei käinud seal (papa-mamma ehk ikka vahel käisid, aga meid, lapsukesi, ei veetud), kuulsime vaid jutte, nii nagu isapoolses suguvõsas räägiti jutte mingist "Virumaast", kus ei käidud ja kus oli kunagi oldud... Seda see nõukogude võim tekitas, lõikas juured läbi ja tekitas segaduse, Mina ei tea, kuhu ma kuulun, kui Eesti kaarti vaatan. Kas põhjarannikule või järvamaale või läänemaale või ikkagi sinna, kus ma ise kasvasin, lõunasse?
Mamma ja papa tegid seda, mida tegid sajad tuhanded nõukogude kodanikud - läksid, kuhu kutsuti. Sisuliselt alustasid nad täiesti otsast peale, nullist, uues kohas. Nüüd on nad elanud enamuse oma elust Sürgaveres ja teavad enamikku külarahvast. Võib öelda, et nad on seal juurdunud.
Ja selle kolimise tõttu saigi võimalikuks, et meie ema ja isa tuttavaks said. Sest isa pere oli mingil hetkel kolinud Suure-Jaani, vist oli neil probleem sellega, et nõukogude võimule jäi taadi tegevus ette Abjas ja aeg oli kohta vahetada...

Niisiis, kaks naljaka nimega kohta, tänu kellele mina, Elo, Priit ja Aap olemas oleme just selles geenikombinatsioonis, nagu me oleme. Sürgavere ja Suure-Jaani. Kahe koha vahet oli 8 kilomeetrit. Praegu on seda naljakas mõelda, aga - kui ema lõpetas põhikooli ja läks keskkooli Suure-Jaani, siis pidi ta hakkama elama internaadis. Sest seda kaheksat kilomeetrit ei olnud ühendamas piisavalt bussiliiklust!

Ja Suure-Jaani internaadis sai ema kasvatajaks Aino Saluveer.

Lugesime kunagi teismeeas salaja ema selle aja päevikut (enam pole seda võimalik üle lugeda, sest see jäi tulekahjusse...ja ega ma tõtt öelda kahetse, et ma lugesin, kuigi eetiliselt võis see olla väär, aga nüüd olen ma mälu kandja). Ema kirjutas seal, et talle väga meeldib Aino - nii südamlik. Võib öelda, et enne armus ta Ainosse :). Sel ajal ei kirjutanud ta Andresest veel midagi, võibolla ei tundnudki veel. Korra kirjutas ta hoopis ühest teisest, internaadis elavast poisist (kelle nime ma ei mäleta) - poisid ronisid redeli abil tüdrukute tubadesse ja pidasid seal tantsimise pidu, vaikse magnetofoni saatel. Aga midagi muud vist ei toimunud kui väike koos tantsimine.
Järgnevatel lehekülgedel tuli juba meie tulevane isa mängu :). Vaikne ja ilusate suurte silmadega. Ega ma muud mäleta, kui et ema kirjutas, et kuidas ta varjab Aino eest, et ta tema pojaga kurameerib...

Isa oli emast (vist?) ühe aasta võrra vanem. Ja kui ma õigesti tean, siis jõudis isa vahepeal keskkooli ära lõpoetada ja TPI-sse minna, enne kui ema rasedaks jäi. (Või jäi ta rasedaks juba pärast keskkooli lõpetamist?)
Igatahes olid nad noored. Ja ema läks esimesena papale rääkima, et ta "sedapsi" on, sest papaga oli tal parem suhe kui mammaga. Rääkis ära ja siis läksid rääkisid koos mammale ka ;).
Märtsis tulid pulmad - pikkade laudade taga Sürgavere kolhoosi sööklas - ja juulis tulin mina.

See aeg pidi päris keeruline olema, katsun ma nüüd oma elukogemuse najal ette kujutada. Nad hakkasid elama papa ja mamma juures omaette sissekäiguga toas. Ema käis sügisest saadik Tallinnas ülikoolis ja mina olin peamiselt papaga, kel oli siis mingisugune haigus (vist neerudes) ja pikk haigusleht. Järgmise aasta sügisel sündis Elo! Ja kaks aastat hiljem sügisel Priit! Ja mis ime läbi ema siis veel oma ülikooli (Peda raamatukogunduse) ära jõudis lõpetada, sellest mina aru ei saa.
Elo olevat Suure-Jaani omad ehk isa vanemad ka hoida aidanud, mina olin rohkem Sürgavere omade hoida. Ja vist ühe aasta oli ema ka akadeemilisel puhkusel, aga ainult ühe.

Umbes pärast Priidu sündi kolisime Tuhalaande, isa sai pärast TPI lõpetamist kõigepealt vist töö Viljandis, aga siis läks kiirelt üle Karksi kolhoosi (selle üleminekuga olid ka mingid pinged seotud, mida lugesin ema peetud perekonnapäevikust - sellegi kahjuks viis tulekahju...) Ja minu teada lubati meile peagi valmivaid paremaid elutingimusi, esialgu aga kolisime metsa sisse Tuhalaande - see oli kah Karksi kolhoos, aga paras pärapõrgu.
Aga mis, ikkagi oma korter! Köök ja kaks tuba! Mäletan sealt ahju ja tugitoole-diivanit, mäletan aknast paistvat kuuske. Ja mõnede lasteraamatute tegevus toimub minu peas seal korteris, nii et järelikult olen neid sel ajal lugenud, kui seal elasime. Mu esimesed pikemad mälestusekillud on sealt. Kui hirmsasti pingutan, siis meenub justkui ka raamatukogu, kus ema töötas. Sinna pidi kuidagi mäest alla kõndima ja seal oli ka järv... ja raamatud. palju raamatuid.

Olin 4-aastane, kui Karksis valmis meie jaoks suur korter: 4 tuba! Emast sai raamatukoguhoidja, aga millegipärast ei olnud see raamatukogu mitte Karksi kolhoosi keskuses, vaid hoopis Sudistes, nii umbes viie-kuue kilomeetri kaugusel. Mäletan, et meid kõiki kolme üritati esialgu panna lasteaeda (need asusid ka mingi kummalise logistika tõttu seal Sudistes sel ajal. Hiljem oli Sudiste aga paras pärapõrgu ja näiteks osa Sudiste lapsi oli Nuia kooli internaadis, sest nad ei saanud õhtuti koju!)
Minust aga lasteaialast ei saanud, ma jäin iga kord haigeks, kui mind sinna pandi. Nii otsustas ema võtta mind endaga raamatukogulapseks.

See oli aeg, kui lasteaialapsed võeti aeda esmaspäeval ja lasti sealt tulema reedel! Peagi muudeti süsteemi ja toodi lapsed bussiga ka kolmapäeva ööseks koju. Elo ja Priit elasid lasteaiaelu, aga mina mitte. Hommikuti läksime emaga Sudistesse: mäletan nii ratta pakiraamil istumist kui ka liinibussi ootamist (kusagil seal kaugel oli "Anikatsi", mida näitas bussi silt ja kuhu ma mitte kunagi ei jõudnud, pole siiani jõudnud).
Raamatukogus oli hea. Sai rahulikult lugeda. Ajasime emaga igasugust juttu. Siit tuleb minu ja Elo ja Priidu vahe. Kord ütles Elo, et ema ei rääkinud kunagi oma lapsepõlvest. Kuidas ei rääkinud, rääkis ju küll! Aga Elo oli ju sel ajal lasteaias.

Teate, aitab küll praegu. Jätkub õhtul...