Esimesed mälestused, 2

Eerik kirjutab:

Mäletan, kui kevadel hakkasid sulama veed ja Priit võttis mind ukseesisel kukile: lapsesilmadega uudistasin sauna ja Ülejõe poole, mõistmata, mis on tulemas. Need on ka ainukesed hetkeplahvatused vanast majast.
Kuidagi ei mäleta uue maja ehitamist ja sinna kolimist, küll aga on meeles, kuidas vana elumaja muutus loomalaudaks, kui kitsas ja madal oli seal loomadel. Ja kui raske oli siis sõnnikuvedu. Pikk rukkipõhk (õled) aluskraamina ja andis seda lahti sikutada koormasse panekuks. Ometi haises (või lõhnas) see meeldivalt, kui ta oli lumega välja veetud, eriti hobusesõnnik.

Sealt läks karjatee karjamaale. Nagu Vargamäel, nii tuli ka meil loomi välja aidata, eriti kevadel pärast kesist suuesist. On jäänud meelde ühed nelipühad, kui isa tuli ( vist kirikust) ja ema pahandas veel, kui vanames ei vahetanud riideid. Siis oli meil ka Tallinna Kustas, üks delikaatsemaid ja tagasihoidlikumaid sugulasi, kes võis ka mõningatel hetkedel oma abikaasat Leenat teietada.

Ja veel karjamaast. Kohe mulgu juurest algas esimene soon, kahtlemata hullem kui tagumine soo. Sellest juba lehmad kuivade udaratega mööda ei läinud.Sellele järgnes nö sinikasoo, seal kasvasid ka mõned pohlad ning mustikad. Mida kaugemale, seda kitsamaks läks karjamaa ja Vaalumäe all oli ta võib-olla kõigest 40-50 sammu. Ent taga karjamaal oli veel kolmaski soon - see kandis kindlamini inimesi ja loomi.

Ei tea, et meil karjamaal oleks kasvanud eriti maasikaid, küll oli aga kuuskede all kuuseriisikaid. Seal Virumaal meie teisi seeni üldsegi ei korjanud, kui siis - aruheinamaalt ka lepa- ja kaseseeni.Sel ajal polnud meie karjamaal ei hunti ega rebast, rääkimata põtradest. Kord nägin metskitse.

Ei saa öelda, et karjamaa oleks pakkunud erilist sööta loomadele. Paks padrik ja soos rohi, mida just eriti ei söödud. Lüpsjatega käisin alati lõunal kaasas (õed, harvemini ema) ja palavaga oli loomi padrikustki üsna raske leida. Teinekord olid nad Vaalumäe all väljas.

Eriline mälestus on mul sellest koplist, mis küll hiljem maaparanduse käigus muudeti põllumaaks. Lopsakas hein eriti Ülejõe pool, kevaditi kullendavad kullerkupud, keskpaigas karjamaa aia ääres sinetavad jaanililled.
Selle heinamaaga on veel varasemaid mälestusi Manda pulmaajast, kui Angapära Juuli läks põõsa taha asjale ja kui oinas tuli ning lõi ta sarvedega pikali.

Omapäraselt eredad olid mälestused heinamaadega - nii aru kui aasaga. Olid ju mõlemad parasjagu kaugel, küllap mõlemad kodunt 2-2,5 km kaugusel. Esmalt aru oma lõhnavate metsalilledega, maamesilaste suminga ning jänestega.Kui hea oli pärast väsitavat heinaniitmist pärast sööki põõsa vilus suigatada, kui isa aega arvestas varjuga: loo varju jõudmine tähistava kepini tähendas puhkeaja lõppu. Loovõtmine ja heinakaarutamine oli märgatavalt kergem kui niitmine.
Või teine meeldejääv hetk. Kui hakkas sadama, hoolimata tundest, et ilusaga võinuks palju saada kuiva heina, oli nii mõnus norsata kuivades heintes. Aga katus krabises vihmast...

...järgneb