Minu esimene laulupidu

Laulupeol käidud, elan ikka veel selle lummuses.
Olen mitmest laulupeost osa võtnud, aga kõige eredamalt on meeles minu esimene pidu.
See oli 1960. aastal. Olin siis pätakas, päris laps alles (oli koolinoorte pidu).
Sel aastal sai valmis uus laululava, see uhke kaar. Mäletan, enne laulupidu räägiti, et see on mineeritud ja peo ajal plahvatab pomm. Kes sellist lolli juttu levitas, ei tea, aga veidi kõhedaks tegi küll.

Ööbisime Tõnismäel Ehitus-Mehhaanika Tehnikumi (nn polütehnikumi) suures saalis, magasime põrandal ja söömas käisime üle tee mingis sööklas. On üks piinlik mälestus, millest ei julgenud kaua kellelegi rääkida. Ma olin lapsena kuutõbine. Ühel ööl ärkasin ja märkasin, et magan võõraste keskel. Kuidas sinna sain ja kas kellelegi peale ka astusin, ei tea. Loodan, et mitte. Kobisin eksitust taibates oma kohale tagasi.

Rongkäigust ei mäleta midagi, ju ikka oli vahva. Kui laululavale avalauluks kogunesime, kärgatas äike ja hakkas sadama paduvihma. Laulupidusid on ikka vihm kimbutanud, aga seda oli siiski nii suures koguses, et kontserti ei alustatud.
Esimese päeva kontsert jäetigi ära, mis on minu teada ainukene kord. Rahvas valgus läbi vihmasaju suure jõena trammipeatuse poole. Olin jäänud üksi võõraste inimeste sekka. Uued punased kingad said läbimärjaks ja venisid laiaks, nii et ei püsinud jalas. Võtsin paljajalu nagu paljud teisedki. Kõnniteedel voolas vesi. Lõbus oli olla. Ainuke mure oli, kas ma ikka oskan minna õige trammi peale ja õiges kohas maha.
Maalaps arg, ei julgenud küsida ka. Trammis pabistasin küll, et äkki sõidan vales suunas. Ei teadnud siis, et trammid teevad Kadriorus ringi ja sõidavad kõik linna tagasi.

Jõudsin ööbimiskohta, läbimärg nagu kassipoeg. Kuidas me seal oma riided küll kuivaks saime ja kas kingad tõmbusid uuesti kokku, ei mäleta. Või olid mul tagavarajalanõud ka. Igatahes kile oli selleks ajaks vist veel leiutamata, rääkimata vihmakeepidest. Vihmavarjud olid siis võib-olla ainult valitsuse liikmetel!!?

Järgmisel päeval oli jälle ilus ilm ja laulupidu toimus täies hiilguses. Kuuldavasti esitati siis ka esimese kontserdi laulud. Repertuaari ei mäleta, ju lauldi ikka Leninist ja parteist. Kas oli see sel laulupeol või mõnel teisel, kui tuli esitamisele Arvo Pärdi kantaat "Meie aed" (kaalikatest ja kapsastest)?
Kindlasti lauldi lõpetuseks ka "Mu isamaaa on minu arm" Ernesaksa juhatusel. Kahjuks ei mäleta emotsioone. Mis meie, lapsed, sel ajal teadsime okupatsioonist või kaotatud iseseisvusest!? Pioneerid, nagu me olime!!!

Edaspidi käisin laulupeol hoopis tantsijana. Ka sellest on naljakaid mälestusi, millest hiljem.

Leidsin netist huvitavat materjali Ilmatari koori ajaloo kohta.

Pildil Ilmatari koor möödumas ja tuttavat nägu tervitamas, meie toredad lastekoori lauljad, esimene kontsert algab juba vihmapiiskade saatel (laulupidu 2009)

Muusikaline maitse

Olen pool hommikut arvutis aega veetnud. Uudiseid ja ajalehti lugenud, blogisid vaadanud, muusikat kuulanud. Teen ühe sissekande ka ära, siis on tänane limiit täis.

Muusika on hea kaaslane ja lohutaja. Igaühel on erinev muusikaline maitse. Eks see sõltub paljust: east, temperamendist, natuurist, meeleolust.
Mingid nooruspõlve lauljad ja bändid jäävad eluks ajaks südamesse, seda on teised ka tunnistanud.
Kummalisel kombel maitse kujuneb varakult välja ja ei muutugi palju. Sama fenomen kehtib ka inimsuhetes. Olen vahel imestanud ja salamisi muianud, kui näinud kellegi uut kallimat - täpselt vana koopia, ainult veidi noorem!!! Vahel eelistatakse isa/ema koopiat.

Mulle meeldivad eestikeelsed laulud. See põhjusel, et saan siis sõnadest ka aru. Sõnad on ikka väga-väga tähtsad.
Vaatasin, et peaaegu kõik videod, mis olen endale blogisse kopinud, on eestikeelsed ja sellised haledad laulud, nostalgilised, melanhoolsed. Ju ma siis selline olengi.

Muusikaline maitse iseloomustab inimest. Kindel see.
Vaatasin eile poole ööni "Täna õhtul Kukerpillid". Vahur Kersna on leidnud endale hea nišisaate, eestikeelse muusika jäädvustamine kaasaegsel moel.
Üks vana video siin Kukerpillidest

Ülejõe talundi põhiraamat

Sattus kätte üks omapärane dokument. Tegemist on Ülejõe talu raamtukesega, kus kohalik (võõr)võim seab talule saaduste müügikohustused. Aasta on 1942/1943.

Skaneeris ja siia pani Mihkel.

Pilte Marta albumist

Selle pildi pealt tunneb ära Kaarli, aga kas tema kõrval on Enn?
Jälle koeraga pilt. Ees istuvad Eduard ja Manda, taga kikilipsuga Ülejõe Sass.

Selle pildi taha on kirjutatud: "Ahila ja Ojaveski noored". Teiste seas ka Manda, Kuste ja Marta.

Pilt Pällu uue lauda ehituselt

1938. aastal põles maha Pällu vana laut. (sellest saab lugeda siit ja siit) Marta pildialbumis on pilt uue lauda ehitamisest.

Marta Schwarzbergi koolitunnistus

Mõningase otsimise peale õnnestus leida Marta koolitunnistus. Tunnistusel ei ole algupäraselt ühtegi kuupäeva. Pildil olevad kuupäevad on lisatud hiljem.

Salme memuaarid, 14. osa: viimane peatükk

"Meie Väinoga alustasime Pärnus nii töökoha kui korteri otsimist. Mul õnnestus saada restoran Rannahoonesse kassapidajaks. Talveks Rannahoone suleti, siis sain jalanõude kauplusesse müüjaks, ja kaubandustöötajaks ma jäingi kuni pensionile jäämiseni aastal 1988.
1966–1972 olin meeste valmisriiete kaupluses kassapidaja ja 1972–1988 restoran Pärnus raamatupidaja. Väga palju aega ja vaeva nägime endile korteri otsimisega. Tädipoja juures elasime 8. juulist kuni 11. septembrini 1956, seega 2 kuud pererahvaga ühes toas, väiksemas toas elas peretütar.
Septembri alguses üüris meile ajutiseks väikese möbleeritud toakese ühe meie Siberikaaslase tädi, kellel Suure-Kuke tänaval oli oma maja. Tal oli kohe-kohe hoovipealses armetus ilma vundamendita majakeses tuba-köök üürilistest vabanemas, senised elanikud said linna poolt parema korteri. Tegime selles korteris, tuba ja köök, kokku 8.2 m2, remondi ja 13. detsembril 1956 asusime sinna elama, peaasi et omaette. Ostsime komisjonikauplusest istumiseks ja magamiseks ühe vana kušeti. Kööki tegi Väino ise söögilaua ja kaks taburetti. Selles armetus korteris (oli nii niiske, et vesi kogunes toanurkadesse põrandale) elasime neli aastat. Selles korteris sündis meil 1959.a. 28. aprillil poeg.
[see pilt ongi seal pisikeses köötoas tehtud:]

Juba enne poja sündi käisin iga nädal oma avaldustega Elamute Valitsuse juhataja seltsimees Rassadkini vastuvõtul parema korteri saamiseks. Korduvalt käis 3-4 liikmeline komisjon kontrollimas meie kehva korterit ja ennäe imet, kuu aega pärast poja sündi saime teate, et eraldatakse Lenini alleele ehitatavasse majja kahetoaline (28 m2) korter, kui töötame ehituse perioodil selle elamu juures 420 normtundi, see oli 50 tööpäeva. Kõik puhkepäevad ja õhtuti käis Väino seal tööl. Järgmise aasta detsembriks sai maja valmis ja saime orderi sissekolimiseks, oh seda rõõmu!
[pp: See pilt on tehtud nende uues korteris, seal olen ma isegi käinud ja suvitamise ajal peatunud, Salme ja Väino olid alati väga lahked ja jagajad inimesed.]

Pärast Pärnusse kolimist sai Väino esialgu kaubajaama laadijaks. 1961–1968 töötas ta Kalamajandis ehitustöölisena ja 1968–1994 Viisnurgas plastmasstoodete pressijana, 1994 kuni oma surmani (15. veebruaril 2000) Pärnu Linna Spordikooli ehitustöölisena.
[Siia veel üks pilt koos Salme pildiallkirjaga: Pärnu lähedal Tammistes meie suvila ees augustis 1999, paremalt Väino, pojapoeg Ott, mina, poeg, pojatütar, minia, poja ämm. 44 Pärnus elatud aastat on jõudnud lõpusirgele, poole aasta pärast lahkub Väino manalateele ja mina kolin Tallinnasse.]

Väino tuhastatud põrm puhkab Tallinnas Pärnamäe kalmistul, sest ta oli Tallinnas sündinud ja kasvanud ning siit ta küüditati.
Pärast Väino surma otsustasime pojaga meie Pärnu elamise likvideerida, sest poeg jäi pärast Tehnika Ülikooli lõpetamist Tallinna elama. Müüsime Pärnu korteri ja Tammistes asuva aiamaa suvilaga ja ostsime Tallinnasse Õismäele korteri, et saaksin olla vana ja haigena oma pojale lähemal. Olen üle elanud 5 rasket puusaoperatsiooni ja olen selle tagajärjel I grupi invaliid, kes vajab pidevat abistamist.
See on lühiülevaade Vana-Varblas asuniku talus kasvanud Kasemetsa Salme eluloost.
Septembris 2002"

Lõpp. Homme siis minu kommentaarid, seega vähemasti üks osa tuleb veel.