Algas üliõpilaspõli, 11

Eerik kirjutab:

Augustikuul (1937) sõitsime Tartusse ülikooli eksameile - on meeles, et sõitsime Ennu väikse masinaga, ilm oli soe ja päikseline - terve tee laulsime eesti laule, eriti "Viljandi paadimeest".
Ei mäleta, kuidas need eksamid läksid, igatahes sisse ma sain.

Algas üliõpilaspõli.
Korteri sain esialgu Kroonuaia tänava nurgale - ühe vürtspoodniku juurde. Ilus väike tuba oli. Ometi on sellega seoses üks tõsisem mälestus. Sain seal vingumürgituse - perenaine oli vara kinni pannud siibri, öösel hakkas paha, kukkusin põrandale ja see ilmselt päästis minu.

Ülikoolis harjusin töörežiimiga kiiresti. Suurimaks sõbraks kujunes Ants Viires - tagasihoidlik ja töökas Tartu poiss, kelle ema töötas hambatehnikuna ja kes ise etnograafiateadlasena on nüüd saavutanud rahvusvahelise maine.
Õppejõududest sain kohe tuttavaks Paul Aristega, kes tol ajal noorteadlasena juhtis foneetikaseminari ja kes kohe määras mu päritolu - Virumaa mies.
Esimesel aastal jäid veel meelde Gustav Suits, kes võttis vastu mult üldkirjanduse eksami - seda kodus vist kohvilaua taga.
Aino Suits õpetas soome keelt, Gustav Rängi juures oli etnograafia eksam. Õppejõududest veel - Andrus Saareste, Mihkel Toomse.

Peatselt vahetasin korterit - läksin Lepiku 4a- Raamide perekonda. Siis astusin ka EÜSi - see oli hea mainega organisatsioon, mille vilistlaskonda kuulusid Jaan Tõnisson, Hans Kruus, Juhan Kõpp jt (----)
See oli intensiivne semester nii seltsis, ülikoolis kui ka korteris. Ka sisepoliitiline olukord teravnes just ülikooli autonoomia piiramise tõttu.
Mäletan päeva, kui ülikool oli ümbritsetud politseinikest. Kui määrati valitsuse poolt üliõpilaste vanem, keda võrreldi telefonipostiga - kes seepärast tahtis kaevata kohtusse laimajad.
Aga Rudolf Laanes, Rakvere vilistlane ning väga andekas filoloog, kes hukkus 1941. a ülikooli peahoone päästmisel tulekahjust, tema suust olid sõnad, et telefoni keskjaam tahab ka asjaosalised kohtuse kaevata telefoniposti solvamise pärast.

Üldiselt elasin ülikooli kenasti sisse. Ei võinud uneski näha, et see õppeaasta oli ainuke ja viimane vaba õppeaasta minu jaoks Alma Materis.

...järgneb

Pilt EEst (2003)

Rakvere Ühisgümnaasiumi õpetajatest, 10

Eerik kirjutab:

Nüüd siis õpetajate rida. Olen ikka mõelnud, kuidas tolleaegne kool kandis nii palju omapäraseid, kohati isegi karikatuurseid isiksusi. (----)

Erudeeritud ja tõsise kultuuriorientatsiooniga oli Hilda Rajasaar-Rutoff, võis olla küll irooniline, kuid samal ajal helde ja südamlik.
Ajalooõpetaja Blauberk oli järjekindel ja nõudlik, andis sügavaid teadmisi ja avardas õpilastel maailmapilti.
Kui nõukogude ajal on süüdistatud Eesti Vabariigi aegset kooli Nõukogude-vaenu õhutamises ja marurahvusluse kasvatamises, siis on see küll vale. Vastupidi, nüüd tagantjärele mõeldes oleks tahtnudki ehk rohkem kuulda tõtt "punasest paradiisist". Ka meie ajalehed olid tol ajal tagasihoidlikud ja kartlikud. Tänapäevane press on mitu korda ründavam. Nüüd mõtlen, et Blauberk oleks võinud avada sotsialismi olemuse.

Selles osas ehk ladina keele õpetaja Nikolai Kristoffel, rahvuselt venelane, oli palju kindlam. Tema nimetaski korra tunnis "punast paradiisi" õudus- ja vihkamistundega. Temast on jäänud ka kõige eredamad situatsioonid meelde, aga ikka seotult ladina keele õppimisega-õpetamisega. (----)
Oli kuidas oli, aga ladina keele tegi hästi selgeks ja õpetas vähemalt mind seda ainet armastama.

Karikatuurne oli Siegfried Talmre, hüüunimega Pitski. Õpetas matemaatikat ja geograafiat I klassis. Temast on meeles see, et panime ahju äratuskella helisema, nii sai tunnist varem ära.

Oli nii, et direktor Madise, kooliteenija ja kooliarst Oja kõik lonkasid. Ja nii juhtuski, et kord nad läksid kolmekesi korraga üle saali põranda. Muide oli dir Madise ka mõnel määral karikatuurne, kes paksendas s-i, õpetas meile füüsikat. Jäin korra vahele. Oli juttu sulamisest ja sulamistemperatuurist. Ei osanud öelda, kuidas sulab või, kas järsku või siis aeglaselt. Ütlesin, et läheb enne pudruks. Vana ütles, et see on halb või, mis vahepeal pudruks läheb.
Viimasel õppeaastal polnud ta enam direktor, ent käisime teda klassiga sünnipäeva hommikul üles laulmas. Vana oli liigutatud.
Tõsist tööd tegi Jaan Pakk (kaugelt meile sugulane). Laulsin kooris ja mängisin Lutsu "Kevadet". Olin köstri osas.
Toimetasin ka esimest almanahhi "Tunglakandjad".
Sõjalist õpetas kapten Kolk. Tema parasiitsõna oli "niimoodu". Tegime ühes tunnis statisikat - 72 korda. Sõjalisega oli seotud kevadised sõjalised päevad, vist oli neid terve nädal.
Laskmises olin algul koba, kuid pikkamööda arenesin ja nii veel vanuigi Suure-Jaanis saavutasin diplomi- oma vanuserühma võitja.
Kehalise kasvatuse õpetaja oli Pauskar. Saksa aeg kompromiteeris end omakaitsega, oli sõjajärgsel aastal Tartu ülikoolis õppejõud, kuid arreteeriti ja tema sõit läks Siberisse. Arvan, et ta ka seal suri. Muide oli ta küllaltki nõudlik - kartsin neid tunde, sest üldiselt olin oma kehaliste võimete poolest kesine. Eriti kitsest ülehüppamist, kang ja rõngad meeldisid rohkem.

On meelde jäänud kahe ainega kõige süngemad mäletused. Ühel kevadel sõjalise õppuse aeg hukkus Steinberg- Kivimäe reaalklassist. Saksa kooli poiss võttis kapten Arguse püssi, ent see oli laetud ja kuidagi märkamatult langes kõrvalt Joonas. Muidugi oli see sakslasel Bergil tahtamatu ja kogemata, aga siis lõid lõkkele rahvuslikud kired. Õnneks sai sakslane end ära peidutada.
Teine juhtum oli sügisel, kui spordivõistlusel lendas oda pähe Karl Roopalule ja siiski nii õnnelikult, et kahe poolkere vahele. Poiss jäi ellu.

Meie inspektriss oli Golubev - ei käranud, aga silmavaade prillide tagant oli nii puuriv, kõne tasakaalukas ja vaikne, ega ei tahtnud tema juurde just pahandusega minna.
Bioloogait õpetas Jüri Erm, heasoovlik ja rahulik, aga usuõpetust alguses Edenberg, hiljem Abel - midagi erilist nendest meelde ei jäänud. Edenberg põristas r-i.(---)
Siis oli veel Pirson keeleõpetajana, kes armastas oma kõhuga nühkida vastu lauda. Eks korra määritud laua serv kriidiga, nii jäi tal kõhu peale valge triip.
Meelde on jäänud ka tantsukursused. Olin ka selles nõrga taibuga, ei saanud kuidagi keerulisi samme selgeks - see süvendas alaväärsustunnet. Alles kümmekond aastat hiljem - Arknal Oru tüdrukud õpetasid õieti tantsima.

Erilisi pidusid ei mäleta. Jõuluõhtud olid muidugi meeldejäävad - need olid ülekoolilised ja tavaliselt tuletõrjes. Eriti on meelde jäänud, kui Pauskar oli jõuluvana.

1937. aasta juunikuul oli lõpupidu.

...järgneb

Illustratsioon RÜGi koduleheküljelt.

Rakvere Ühisgümnaasiumis: klassikaaslastest , 9

Leidsin mälestuste juurest esimese kuupäeva - 30. oktoober 1988. Seega aimasin õigesti, et kirjutatud 80ndate lõpuaastail.

Eerik meenutab:

Selle kooliga algas uus maailm, uus elu. Kõik tundus uuena, sest uued olid õpetajad ja õpilased, uus oli ka vana koolimaja ja uued vanad õpetajad direktoriga eesotsas. Oli humanitaar- ja reaalharu - valisin esimese ning finišisse jõudmiseks kulus 5 aastat. Polnud alguses päriselt üksinda võõraste hulgas: algkooli kaaslastest tulid kaasa Ploomi Julius ja Viktor Luht.

Keda meenutada? Igaühte!
Mõni on jäänud siiski reljeefsemalt meelde. Tudu mees Ants Üleoja oma kandilise käitumise ja jutuga - kui vastas, siis nagu iga sõna järel peatus. (---) Kahjuks tema hilisem elu oli traagiline nagu paljudel. Nõukogude okupatsiooni algus langes kokku tema sõjaväeteenistusega ja tema hukkumise kohta on kaks varianti. Esimene ja varasem, et politruk laskis ta maha, teine ja hilisem, et varjus Paides ühes korteris ja et sealt võeti kinni NKVD poolt.

Hilisemaid meie klassikaaslasi oli Erich Mäe, teda hakati nimetama Hjalmar Mäeks. Ka tema on hukkunud - kuulu järgi varjas end ühes vanas veskis ja seal kaotas mõistuse. Oli õpilaskonna vanem, hea esinemise ja jutuga.
Küllaltki ekspansiivne oli Viktor Luht, sportlane ja äge mees, kes aspirandina langes Narvas kallaletungi ja kättemaksu ohvriks. Saksa aeg oli Äksi omakaitseülemaks, käis ära Siberis, tuli tagasi ning oli Tartu kiirabi arstiks. Praegu juba ammugi manalamees.

Raske oli Ploomi Juliuse saatus. Mobiliseerit Nõukogude armeesse, langes sakslaste kätte vangi. Neil vangilangenud eestlastel oli valida alternatiivselt kas SS või omakaitse. Kahest valis ta hetkel pealtnäha mõnusama - omakaitseülema koha kusagil mereäärses vallas, aga see tõi kaasa Siberi ja seal ta ka suri.

Suureks sõbraks kujunes Viktor Roostoja nii kooliajal kui ka hiljem ülikoolipäevil. Ta jõudis Austraaliase välja - seal on ta ka surnud.
Seene Paul jäi meelde kui mustkunstnik, tal oli eriline võime kõrvu liigutada.
Oma klassi poistest veel.
Robert Soomre oli kahtlemata andekaim - tema langes juba sõja-aastail. Rein Riisalu on üks vähestest, kes praegugi osaleb kokkutulekutel. Ka tema on Siberis käinud, tagasi tulnud ja elab. Nii on meie klassist ainult 2 meest, kes vastu pidanud Maarjamaa pöörisrajudele.

Ja nüüd meie vapratest ja kaunitest tüdrukutest.
Kui vaatan noorusaja pilte, siis mõtlen, kui kaunis on ikkagi noorus. Lauri Anita kehastas meie jaoks iluideaali. Tal oli uhkust ja oli sarmi. Tuli meiega koos Tartusse, ent ei jäänud õppima, läks mehele ja rikka mehe abikaasana sõitis Siberisse, tuli tagasi perekonnaga ja praegu on järelejäänud seltskonnas keskne kuju.
Aino Kriisa - klassi noorim - jäänud meelde heatujulise alatise naerjana. Mingil põhjusel ristiti teda Kriuks, kahtlemata lühenenud vorm pärisnimest, aga võib-olla ka sellepärast, et poisid armastasid teda kräunutada.(---).
Leida Vaher oli Põlvast, tõsine ja asjalik, keda rännutee viis Rootsi ja kellega on jätkunud minul kirjavahetus tänaseni.
Nadja Anderson oli uhke, on selleks jäänud kaasajani proua Danielina, ise arst ja seda ka mees.

Võimatu oleks kõiki nimetada ega oleks mõtetki, kui kellegi kohta midagi eriti öelda ei ole. Muidugi on paralleelklassis neid, keda tuleks mainida. Raatma (hüüunimega Rott) läks laevaga põhja teel Tallinnast Leningradi, Arnold Aaviksoo (Punna) käis ära Siberis ja elab jälle hästi. Valdek Langovits - väga seltsiv ja sõbralik, nüüd juba manalas.
Meeldivad olid ka Oru Leo, Mäger, Puustid - kõik Kunda mehed.

...järgneb

Aluvere

1939

V. Klass 1931. Amanda ja Enn

I. -VI. Klass 1939. Amanda ja Enn

1939

Aluverest Rakverre, 8

Helle kirjutab:

Pean tunnistama, et olin noore(ma)na palju pealiskaudsem kui nüüd ja mind ei huvitanud eriti, seepärast ei jäänud ka meelde, jutud ammumöödunud aegadest ja võõrastest kohtadest. Kadrinat, Tapat, Rakveret - neid jah teadsin, olin käinud, aga Aluvere...?
Alles nüüd uurin iseseisvalt, mis koht see selline on, kus ta ikka täpselt asub. Guuglisse nime sisse lüües leidsin artikli, kus kirjutatud: Aluvere Põhikool muutis nime, on nüüd Sõmeru Põhikool.
Isa mälestusi ümber kirjutades olen hakanud asjadele hoopis teisiti vaatama. Päris kindel: inimene elab oma elueast kauem niivõrd kuivõrd teda mäletatakse ja meenutatakse.

-----
Eerik kirjutab:

Noorena oli mul kolm suurt unistust:õppida jalgrattaga sõitma, ujuma ja tantsima. Nii algaski siin Aluveres esimese punkti täitmine. Ja meeles on, kuidas ma Arkna lähistel kraavi lendasin.

Enn oli aktiivne suhtleja - tal oli sõpru kõikjal - Arknal, Ubjas, Sõmerus, Kohalas. Ega ta mallanudki kodus tegevuseta olla - Rakveres käis ta kaitseliidu orkestrit juhatamas.

Sellest 2-aastasest Aluveres olekust on jäänud kaunina meelde emadepäev, kus ma pidasin kõne ja mil Roodevälja vanaperenaine andis mulle tänutäheks pool saia.
On jäänud meelde Aluvere jõgi, mille urgastest käsitsi välja sai tõmmata vähki, tantsuõhtud, kus ma algeliselt mängisin tantsulugusid ja sain õhtu eest oma esimesed kroonid. On meelde jäänud koroonamäng.

Aga 6. klassis õppisin Rakvere Õpetajate Seminaris harjutuskoolis - sinna tulid ka Julius Ploom ning Martin Leichter. Küllap siis puudus Aluveres 6. klass ja vist oli ka nii, et Enn pidi sõjaväkke minema. Siin oli õppimine teistlaadi ja korteris olin Ain Nurga juures ühes tiibhoones. Tol ajal oli Aluveres koolijuhatajaks Volli Raam. Ain Nurk oli harjutuskooli juhataja.

Ka siin käis ema vahetevahel süüa toomas ning tube koristamas. Samal ajal olid köögis korteris Boris Metsküll ja Robert Vahisalu.

Kõige rohkem on meelde jäänud keh.kasv.tunnid - neid andis Theodor Anderson. Suusatamine, mis tahtis hinge seest võtta, ja jalgpall. Seminar asus kaunis kohas ning siin valitses eriline, hubane õhkkond. Aluverest tuli siia ka lõpetama Reesalu Hilda.

....järgneb

Pildil Aluvere( praegune Sõmeru) Põhikool (Internetist)

Minu kooliaastad, 7

Pilt pole muidugi ajastule kohane, aga sümboolne siiski. Selles koolis lõppesid Eeriku kooliaastad.

Eerik kirjutab:

Läksin kooli hilinenult 9aastaselt ja nii olen oma põlvkonnast kõikjal vanem. Imekombel enne kooli hakkasin õigesti rääkima, aga kirjutasin juba aasta varem.

Esimeses klassis käisin Kihleveres - koolitee pikkus oli umbes 3 km, läbi metsa kevadel ja sügisel lühem. Kihlevere mõis oli kohandatud koolimajaks ja õpetajateks olid Rumbach (Rumbalu) ja proua Nestor. Eriti midagi sellest ei mäleta, koolivennad Kalamees, Hugo Reinholm, Kalinnu Linda. Meelde on jäänud õues laptuumäng - see köitis vahetunnis kõiki. Meelde on jäänud ka Ojaveski jõgi, kus kevadel võis näha kalade mängu ja konna kudemist.

Aga II ja III klass oli juba Ojaveski koolimajas ja siin sai Rumbalu üksi hakkama. Temast kui esimesest õpetajast ongi jäänud sügavamad mälestused. Ta oli tüüpiline koolmeister, nagu neid on kujutatud Lutsu ja teiste kirjanike teostes. Ta rääkis erilise häälekõlaga ja tuletas "Kevadest" köstrit meelde, kes laulutunnis lõi korda viiulipoognaga ning kelle lemmikkasvatusvõtteks oli nurkapanek.
On meelde jäänud, et olen saanud ka korra viiulipoognaga ja ta ütles mulle: "Väike Vatspärk, ära aja käsi kannikate peale!"
Küllap ta oli omamoodi rahvavalgustaja, kes õpetas ka täismeestele laulu - oli laulukoor "Kaarnake, kaarnake, kaunim kõikidest lindudest".
Koolitee oli kahtlemata sirgem ja lühem - mööda maanteed. Ja siin olid ka juba esimesed pruudid - Virigand(?) Lii ja Akberg Salme.

Aga siit läks mu koolitee Aluveresse. Enn oli just määratud, õigemini valitud koolijuhatajaks. Mina läksin sinna õppima ja süüa tegema. See oli 1931. aasta sügisel.
Oli üksik tuba, siis klass ja köök. Nii tuli köögist minna elutuppa läbi klassi. Räägiti, et kunagi vanasti oli vana Lang, koolijuhataja, seal köögis isegi siga pidanud!!
Aga elutoa nurgas oli kemps nii nagu kapis valgeks värvitud. Tuba oli nurga peal, ahi küttis nii tuba kui ka klassiruumi. Üldse oli maja väike - 2 klassituba.(----) Kitsas oli. Õpetajaid oli kaks.
Amanda Vall ( Ennu tulevane naine) elas endise koolijuhataja sahvris. Ühes otsas olid nooremad klassid, teises vanemad.

Ka siin oli omapärane rahvas, omapärased pered - kuid tunduvalt rikkamad kodukandi omadest. Pärimuse järgi olevat mõned pered tulnud rikkalt Mulgimaalt.
Vähe on mul meenutada küll Aluvere päevilt koolielust. Kõik rohkem eluolulist ja perekondlikku laadi. Enn ostis ühe vana grammofoni - see oli naljanumber. Siis oli ka algeline raadio, kuhu tuli panna erinevaid poole, vastavalt lainealale. Ostis ka ühe vana klaveri.
Õppisin ja tegin süüa, ema käis 2 nädala tagant riistu pesemas. Sealt omandasin esimesed toiduvalmistamise kogemused.

Muidu oli Aluvere tore paik. Poole km kaugusel oli Rakvere - Kunda raudtee. Aluveres oli peatus. Seal oli paemurd, paasi kaevandati Kunda tsemenditehase jaoks.

....järgneb

Ahila masinaühistu kassaraamat 1931-1938

Panen siia ka Ahila masinaühistu kassaraamatu ülejäänud lehed.