Minu ema tädi, vanatädi Salme lahkus siitilmast kümme päeva tagasi. Kirjutasin temast ka oma teises blogis -
siin.
Ja hakkan nüüd siia osade kaupe üles panema Salme memuaare. Lisan mõnesse kohta nurksulgudesse kommentaarid.
Illustratsiooniks panen pildi sellest, kuskandis Varbla asub: sealt külast on pärit minu vanaema (mamma) ja Salme juured nii kaugele, kui teada on.
Salme kirjutab:
“Metsa” Manivaldi [Epp: Manivald Müüripeal on üsna tuntud Pärnumaa tegelane: poliitik ja kirjamees, tema memuaare saab
siin lugeda - ta on Salme ja mamma nõbu] korduval nõudmisel ja eeskujul püüan siis minagi oma lapsepõlves ja noorusradadel veidi ringi kõndida. Varbla kooli mälestused on meil Manivaldiga enamvähem samad, sest oleme ju peaaegu üheealised, Manivald minust 4 aastat noorem.
Suursündmuseks oli minu kooliajal peale neljanda klassi lõpetamist käia Haapsalu lähedal Pullapääl maakonna Kodutütarde laagris. Mälestused on ähmased. Mäletan, et kogu meie tegevus laagris toimus võistluste tähe all. Algas see telgi püstitamisest ja lõkke tegemisest, edasi telgi sisemuse ja ümbruse korrashoid ning kaunistamine, ka kiirus luges. Laagri juhtkond kontrollis ja hindas ning igal õhtul üldkogunemisel laagri suure lõkke ümber teatati telkidevahelise võistluse tulemused, kes sai kiita, kes sai laita. Mida auhinnaks anti, ei mäleta. Päev koosnes mitmesugustest võistlustest ja mängudest. Toidu tegime lõkkel, kõik pesemised toimusid meres. Mitu päeva laagris olime, ka ei mäleta.
1941. aasta kevadel lõpetasin Varbla 6-klassilise kooli ja sügisel asusin õppima Lihula gümnaasiumisse, mille lõpetasin 1946. aasta kevadel hõbemedaliga. Koolivaheajad olin ikka kodus ja aitasin vanemaid kas põllul, aias või heinamaal, kuidas parajasti vajadus oli. Sel ajal tehti paljud talutööd talgutega. Algas kevadel sõnnikuveoga, suvel heinaniitmine, vilja masindamine, sügisel kartulivõtt. Need rasked talutööd oli ühiselt lõbusam teha. Pererahvas pakkus häid sööke, koduõlut ja õhtul oli tants. Mitte kunagi ei tarvitatud sel ajal viina, ei poest ostetut ega mingit salaviina või puskarit. Koduõlu tehti omakasvatatud odrast.
Ja et talvel ka oleks külarahval põhjust kokku tulla, siis olid sulenoppimise talgud. Naised istusid pika laua ääres ja kitkusid kanasuled rootsudelt lahti, et saaks pehmed ja kerged sulepadjad. Lauldi ja jutustati külauudiseid. Perenaine pakkus võileibu. Nopitud suled korjati padjapüüri sisse, rootsud prahiämbrisse. Õhtul tõsteti lauad teise tuppa, pingid seina äärde ja läks tantsuks. Selleks ajaks tulid mehed ja noormehed koos pillimehega ning vihuti tantsu poole ööni ja kauemgi. Veel esines talvel puude- ja heinaveotalguid.
Õhtuti loeti ajalehti, mehed mängisid kaarte, naised ketrasid, kudusid kangast, õmblesid, heegeldasid. Kõik vajaminevad riided tehti kodus lambavillast ja põllul kasvatatud linast. Enne kudumist toimus lõngade värvimine. Värvi ostsime poest. Meie isa meisterdas ise niinimetatud kangurteljed, millega sai mustrilist kangast kududa.
Valgusallikaks oli petroolilamp, hiljem juba laes rippuv gaasilamp. Ei olnud siis raadiot, rääkimata televiisorist või arvutist.
Meie isa oli veel jahi- ja kalamees. Talvel küttis jäneseid ja rebaseid. Jäneseliha sõime ise, nahad müüs isa kokkuostjatele. Rebastelt sobis ainult nahk, aga nahkade eest sai hulga raha ja oli õnn, kui neid talve jooksul 2–3 tükki õnnestus tabada. Kalapüük kestis kevadest sügiseni. Kevadel võrkudega räimed, juunist algas õngedega ahvena- ja angerjapüük ning sügisel tursapüük. Angerjapüügiks oli vaja korjata vihmausse. Nende korjamine toimus öösel karbiidilambi valgel juurvilja vagude vahelt. Peale vihma oli ussisaak kõige rikkalikum. Korjatud ussid hoiti plekknõuga jahedas kohas, et jaguks mitmeks päevaks. Usside korjamine oli päris põnev töö, aga nende õngekonksude otsa ajamine oli vastik ja aeganõudev. Ussid tuli küüntega 2–3 tükiks rebida, et jaguks rohkem. See töö kulutas sõrmeotsad verele, aga kinnastega oli seda võimatu teha. [Epp: see on üks mälestustekild, mis mulle on sügavalt meelde jäänud, sest see pidi ju laste jaoks üsna rõve töö olema!]
Järgmine päev tuli merest tulnud õnged vanadest ussidest puhastada ja uued otsa toppida. Õnneks oli angerjapüügi hooaeg küllalt lühike, kuu, poolteist. Kui usse ei jagunud, siis püüti noodaga väikseid viidikaid ja ogalikke, neid oli hoopis lihtsam õnge otsa ajada. Angerjas on alati olnud vääriskala, seega küllalt kallis. Suured angerjad koguti sumpa: aukudega kasti kalda lähedal meres. Nädalas kord käisid kokkuostjad, siis said sumbad tühjaks müüdud. Väiksed angerjad söödi ise praetult, keedetult või suitsutatult. Talveks soolati tünni.
...Ja lõppu siia üks pilt Varbla rannast, sealsest
puhkeküla kommpleksist, mille omanikud on samuti meie sugulased.
Järgmine osa homme!
