Annal oli kooli jaoks vaja ülevaadet oma vanemate lapsepõlve spordiharrastustest ja nii otsustasingi siit blogilt tolmu pühkida.
Ah mina ja sport...? :)
Ma elasin terve lapsepõlve kuni keskkooliajani nii, et sport - eriti kehalise kasvatuse tunnis harrastatud sport - ei saanud minuga kuidagi sõbraks.
Talispordist ehk suuskade tassimisest olen juba kirjutanud (vaata kunagine postitus "T nagu talverõõmud".). Uiskudel ei püsinud ma püsti ja jäin sellest rongist õigel hetkel maha... edaspidi oli lihtsalt piinlik. Siiani on. Sama kehtib ka rulluiskude kohta. Olen vahel mõelnud, et kevadsuviste valgete ööde ajal võiks ma kusagilt rulluisud saada ja minna kohaliku kergliiklustee peale harjutama... Kui ma unes lendan, siis ma võiks ju lennutunnet kogeda... rulluisutades ilmselt kogeks seda. Ja varahommikul kell neli ei oleks keegi vaatamas, kuidas ma kukun.
Tundub, et spordiga seostub mul päris palju "teised vaatavad" piinlikkustunnet. Alles hiljuti käisin ühes tantsulises võimlemistrennis ja olin muidugi jälle see tagumise rea tüdruk, kes kõigist teistest takti võrra maas ja omamoodi.
Juba algklassides juhtusid teatud instidendid.
Rahvastepall - mulle sugugi ei sobinud selle mängu põhimõte. Mulle ei meeldinud teiste pihta palliga virutada ja mulle ei meeldinud ringi joosta, hinges sisimas viiksuda seal platsil, kartes pihta saada, teades, et minu "elust" sõltub meeskonna saatus. Samasugune sisemine mure tabas mind igasuguste võistkondlike mängude puhul, muretsesin, kuidas ma alt vean.
Igal sügisel ja kevadel olid klasside kaupa teatevõistlused jooksus, see polnud mulle meeldiv. Ma ei mäletagi enam, kas käkaskaela kukkumisi päriselt ka juhtus või olid need lihtsalt minu ette kujutatud hirmud.
Iseennnast esindades mul vist sellist hirmu polnud... Kord võitsin jaanipäeval kõigi üllatuseks kotishüppe võistlused. Ma lihtsalt sain kohe aru, et tuleb hüpata, mitte joosta. Ja mitte midagi polnud kaotada, see oli lõbus, sain aina edasi, poolfinaali ja finaali, muudkui hüppasin, lõpuks sain suure auhinna.
Kehalise kasvatuse tunniga mul kahjuks eriti sellist lõbu ei seostunud.
Kaug- ja kõrgushüppega oli see lugu, et õpetaja väitis: tõugata tuleb parema jalaga. Aga ma ei saanud sellega hakkama, jalad läksid hüppe eel segi. Alles palju, palju hiljem, kui kõik koolid läbi, kuulsin ma "aju ristdominantsusest", tegin läbi katsed ja sain teada, et kuigi mu juhtivkäsi on parem, on mu juhtivjalg vasak, ja sellest tekkiski mu häda hüppele minnes.
Kitsest üle hüppamisega oli mul samuti mingi omalaadne psüühiline probleem. Ma justkui nägin seda vaimusilmas, kuidas mu käed jääad kusagile vahele. Teadsin küll, et see on minu peas, sellest tuleb võitu saada, aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda hullemaks läks... jooksin kitseni ja samm jäi soiku, loobusin, pöörasin kõrvale.
Võrkpallis olin kohutav argpüks, kellega arvestada ei saanud, kõige esimestel kordadel palli vastu võttes nikastasin sõrme ja edasi juhtus seesama psüühiline efekt nagu kitsega - ma eelistasin mitte riskida, hüppasin eest minema. Korvpall meeldis mulle rohkem, eriti tore oli lihtsalt viskeid ja põrgatamist harjutada, kui keegi ei seganud. Korvpalli sai omaette mängida, enda ja korviga.
Kõige paremini tuli mul kehalise kasvatuse aladest välja jooks, eriti pikamaajooks. Lühimaa sai ju kohe otsa ja ma jäin ikka viimaste sekka. Pika jooksu käigus sain end koguda, rahuliku rütmi leida, oma mõtteid mõelda. Pikamaajooks meenutas mulle oma olemuselt pikamaakõplamist. Mida pikem, seda tugevam ma selles olin, sest võhma minus tegelikult jagus. Suutsin tasapisi end tagumisest rühmast teistele järele ja isegi ette joosta.
Just pikamaajooks - see tähendab, mõne kilomeetri pikkune - oli see, milles ma end keskkoooli ajal leidsin ja mida tõesti nautima hakkasin, hommikuti või õhtuti kodus niisama jooksma minnes. Olin siis ja ka vahel hljem elus jooksusõltlane. Selle kohta on ütlus, et esimene kuu aega on raske, aga minu meelest on see raskus isegi lühem.
Kahjuks sai jooksmine mu elus otsa, sest praeguseks põrutab see liialt selga, tekitab mul seljaprobleeme. Jäänud on jalgrattasõit, mis mulle samamoodi juba kooli ajal meeldima hakkas. Rattaga sõitmine polnudki nagu sport, seda ei tehtud koolis, see oli niisama suvine meelelahutus. Samamoodi oli matkamine. Osalesin vabariiklikel matkaturiaadidel, kõndisin raske kotiga ville jalga, oskasin kiirelt telki üles panna, lõket teha, mõlema jaoks õige koha leida ja metsas ilmakaarte järgi liikuda, aga kas see just sport oli... Igal juhul meeldis see mulle väga.
Olen aru saanud, et mulle ei istu võistlussport mitte mingil kujul.
Sport kui mäng, see sobib - aga mis seal õigupoolest vahet on? Võibolla ma lihtsalt ei elanud võistlusspordialadesse sisse ja jäin luuserite hulka. Samas oli üks mänguline spordiala, mis mulle tõesti meeldis! See oli jalgpalli eriversioon, "tribla". Õppisin selle selgeks tänu suvistele krundil olemistele, kus ju kogu aeg ei pidanud tööd tegema, aga ära minna ka ei saanud. Mina, Elo ja Priit - meie pere lapsed, vahel meiega koos ka mõni teine sõber. Tõmbasime jooned liivale ja mängisime tribla. Olime võrdsed, keegi polnud teistest tugevam. Õppisin palli jalaga "triblama", punkte saama ja teisi alt tõmbama. Jalgpalli meie koolis kehalise kasvatuse tunnis ei harrastatud ja nii jäigi just see jalgpallilaadne mäng tõesti nauditavaks mänguks, mitte kooli õppetunniks - "tribla" on siiani mu lemmik sportmäng. Teisel kohal oli "pallikool", mida samamoodi niisama mängisime, seina külge palliga, seal klasse läbides.
Ujumist... oli kahte erinevat. Talvine ujumine oli kohustuslik, klooriveelõhnaline ja sageli aja peale, see mulle ei meeldinud, ja mul on siiani probleem siseujulate lõhnaga. Suvine ujumine oli päris: kohalikud järved, vahel isegi meri, vetikate lõhn, vaba tahe, mäng... See mulle meeldis.
Mainimist vajab kogu selle ülevaate juures kindlasti see, et ma olin mitu aastat kooli ametlikust kehalise kasvatuse tunnist vabastatud, seoses bronhiaalastmaga, mida lapseeas põdesin. Küllap sellest tekkis ka see pidev "rongist maha jäämise" tunne. Olin nn "erirühmas". Oma klassi kehalise kasvatuse tunni ajal olin ma - olenevalt aastast - kas lihtsalt kooli raamatukogus lugemas või võimlanurgas lugemas, või hängisin kaasa, dressid seljas, ilma et oleksin pidanud kõike teistega kaasa tegema. Ja mõnel aastal olid korraldatud kogu kooli erirühmade lapsed kokku pärast tunde erirühma tundi, kõik haiged, ülekaalulised, nõrgad... aga meiega ei osatud selles rühmas midagi erilist peale hakata, me kõik jooksime "kitseni" ja pöörasime ära, üle hüppajaid meist ei saanud, ja nii edasi. Kõndisime näiteks staadionile ringi peale ja ajasime juttu, aga ega meid eriti miski ühendanud peale selle, et meid oli arstitõendiga kehalisest vabastatud.
Suuremaks saades olen õppinud nautima lisaks ujumisele, pikamaajooksule, rattasõidule ja matkamisele ka joogat. Aga võistlusspordialadest olen ma siiani nii osalisena kui ka publikuna väga eemale jäänud.
Selline on minu aus ülestunnistus teemal "mina ja sport".
_
Annal oli vaja ka umbkaudu teada oma vanavanemate lapsepõlve spordiharrastuste kohta. Kirjutan siia, mida tean, võite täiendada!
Minu teada oli ema samasugune "nohik" nagu mina, mitte väga sportlik tüüp.
Isa oli sportlike vendade noorem vend ja kõik kolm venda tegelesid kergejõustikuga. Minu teada oli isa eriti tugev teivashüppes, aga ega ma muud tea. Mäletan, et Suure-Jaani staadionil olid stendid kooli rekorditega, kui me olime teismelised, ja siis oli veel Saluveeri nimesid sealt lugeda, seda ei mäleta, kas oli seal isa, Tiit või Toomas või kõik nad esindatud. Nagu näha, ei ole võistlussport mulle tõesti väga tähtis olnud :).
Aga igal juhul head tervist ja mõnuga sportimist meile kõigile, armsad sugulased!
7 comments:
Tore, et kirjutasid.
Spordi teemal mul eriti midagi kirjutada pole. Poisid olid kõik kõvad sportlased. Käisid kogu kooliaja Kirmi trennis. Seal harrastati jah teivashüpet ühe alana. Tean, et Toomas oli heitealadel tugev, Tiit hüpetes. Andrese trumpala ei mäleta.
Olid kõik ka edetabelites, aga kas nende tulemused on ületatud, ei tea.
Tiit käib praegugi korvpalli mängimas 3 nädalas. Ta on ka kõige rohkem vormis ka siiani.
Lauri on teinud ka kõvasti sporti, nii tali- kui suvealadel. Pärast õnnetust ma enam ei tea, kui palju teeb ja mida.
Triin käib iga päev trennis. Ma imestan, kui järjekindel ta on. Annaliisa ja Mariliis käivad sulkatrennis. Lapsed peavad ikka ennast liigutama, arvan mina.
Mina tantsisin kooliajal ja ka hiljem Märjamaal rahvatantsurühmas.
Anna Andresele blogiaadress, ta kindlasti mäletab oma asju.
Ikka peab liigutama! Mul on tagantjärele nii kahju, et see kooli kehalise kasvatuse teema mulle "kohustuseks" muutus ja sporditeemale natuke paha maitse lisas. Oi, kui tubli Triin! Mis trennis? Minu trenn on praegu laudas talitada, lund lükata ja käia metsas loomajälgi ajamas. Maria aitab nende asjadega. Muidu ta käis parkuuritrennis ka, aga praegu seoses koroonapuhanguga seda trenni pole.
See T nagu talverõõmud on väga tore ja sel talvel taas aktuaaalne.
Minu lemmikala oli uisutamine. Uisutama õppisin ema vanade uiskudega, arvan, et kusagil 7-8 aastaselt. Koolis oli tollel ajal talvespordialadest ainult suusatamine. Ma lausa ootasin tundide lõppu ja koju jõudmist, et saaks jälle minna... Mulle meeldis üksi olla ja oma asja teha
Sel aastal saaks ikka kõiki alasid harrastada- on üle aastate nii ilus ja korraliku lumega talv. Minu lapsepõlevs oli ka selline ala nagu tõukekelguga sõitmine. Meil oli kodus 2 tõukekat. Tänapäeval vähemalt linnas ei saaks sellega sõita, sest pole selliseid tingimusi olemas. Linnas on need elektrirulad, mis on täitsa ohtlikud - võid alla jääda.
Mulle on ka meeldinud jalgrattaga sõita. Eriti S-Jaanis. Pärnus varastati mu jalgratas keldrist äta. Uut pole julgenud siia tuua. Lapsed sõidavad küll kevadest hilissügiseni rattaga. Kuidas teil on?
Ühest küljest toredad meenutused, teisest küljest kurb, kuidas kohustuslikkus kogu rõõmu ära tapab.
Minule oli pika maa jooksmine kõigist aladest kõige vastikum. Mäletan, kui pidime jooksma mööda Nuia tänavaid etteantud tiiru, kuidas me klassi tüdrukutega peitsime ennast ühe suure maja trepikotta. Kui arvasime, et nüüd on paras aeg, tulime välja ja jooksime finišisse nagu õiged mehed kunagi. Kui õpetaja meie aegu teiste klassidega võrdles, panid nii head tulemused teda muidugi kahtlema. Pidime järgmine tund uuesti jooksma, õpetaja rattaga sabas... Igatahes, keskkooli lõppedes tegin igasugu jooksmisega lõpparve. Alles millalgi 25 aastat hiljem tuli mõte, et prooviks õige jooksma minna... Ja oma suureks üllatuseks avastasin, et see on täitsa mõnus! Kui seda teha siis, kui endal isu peale tuleb ja oma tempos, mitte kellegi käsul või aja peale.
Kõrgushüppe normid olid ulmelised, arvestamata laste pikkust või muid eeldusi. Mulle oli latt lõuani. No väga vähe tõenäoline, et ma sellest karjapoisi hüppega üle saaks... Arvasime, et sellise kõrguse ületamiseks peaks meile õpetatama sellist tehnikat, kuidas päris sportlased hüppavad, selg ees. Õpetaja ainult naeris pilkavalt, et selleks tuleb minna kergejõustiku trenni. Kui õpetaja juhtumisi selja pööras, lasime tüdrukutega lati salaja madalamaks, niimoodi õnnestus lõpuks kolme-piirist üle saada…
Ainult ühes asjas õnnestus mul ükskord parim olla – see oli rõnga keerutamine. Ühel spordipäeval olid kogu kooli tüdrukud võimlas koos, kõik keerutasid rõngast ümber kere. Kellel rõngas maha kukkus, pidi platsilt lahkuma. Viimastele allesjäänutele anti teine rõngas juurde, lõpuks ka kolmas.
Rahvastepall oli meil oma tänava lastega päris igapäevane tegevus pärast kooli. Mind tavaliselt ei valitud mingitesse klassidevahelistesse spordimeeskondadesse, aga rahvastepallis pidi osalema palju lapsi ja võib-olla mõned ka puudusid. Igatahes seal võistlustel ma olin. Olin viimane, kes platsile alles jäi. Sibasin oma uute, veidi suurte ketsidega elu eest mööda väljakut nagu Miki-Hiir. Ja nad ei saanud mulle pihta! Lõpuks meie klass võitiski! Pärast seda hakkasin ennast tundma päris hea rahvastepallimängijana ;-)
Kui hea meel mul nende talvede üle oli, kui lund ei olnud ja suusatunde ei saanud teha! Väikse tüdrukuna ei olnud üldse lõbus hommikul kodust välja minna nagu kaamel – koolikott seljas, ühes käes dressikott, teises käes kokkupakitud suusad, otsad kotiga kinni kaetud. Ja siis ennast täis tuubitud bussi suruda. Mõnel oli veel viiulikohver ka. Mõnel aastal tehti kooli staadionile liuväli. See oli tore, uisutamine meeldis mulle väga, kuna seal ei olnud midagi aja peale. See oli üks vähestest spordialadest, milles kooli kehalise kasvatuse tund ei suutnud rõõmu ära tappa. Uisutamine meeldib mulle senini. Töö juureski on uisud kaasas, lõunapausi ajal käime töökaaslastega Raekoja platsi uisuväljakul tiire tegemas.
Tartus on jah see tore liuväli. Tegelikult Pärnus ka. Lapsed käivad seal, veel kelgutamas ka. Üle hulga aja on ikka nii vahva, et lumi on maas ja miinuskraadid ka lisaks.
Helina, kas tunned Elsat (Leiten)?
Post a Comment