Valdek Lenk (7. juuni 1924 - 2. mai 1999)

Kui hakkasin suure kirjutuslaua sahtleid revideerima, sattus pihku hunnik ajalehti. Kuna tänapäeval pole ajalehe formaadis tähtsate asjade säilitamine turvaline, otsustasin trükkida siia järelhüüde Valdek Lengi surma puhul (ilmunud ajalehes Meie Elu (Toronto) 9. juuni 1999 - Kanadas).

VALDEK LENK
IN MEMORIAM

"Õpeta mind lugema" - nii on pealkirjastanud väliseesti tuntud koolitegelase ja õpikute autori Valdek Lengi õpikud algklassidele.
Süda, mis oli armastusega tuksunud oma perekonnale ja eesti koolidele, lakkas ootamatult tuksumast hommiku-öisel tunnil 2. mail 1999. Kuu ja mõned päevad enne oma 75. sünnipäeva.
(-------)
Õpiku " Eesti ajalugu koolile ja kodule" eessõnas kirjutab Valdek Lenk:"...ka eesti rahva ajaloo õpetamisel on koolil väga tähtis ülesanne täita. Lisaks sellele, et tahame siin võõrsil sündinud ja üles kasvanud noori eestlaseks kasvatada, kes vabalt oma esivanemate keelt nii kõnes kui kirjas valdavad, on meie sooviks õpetada noori ka tundma js armastama seda ilusat maad, kust nende esivanemad ja võib-olla ka emad-isad pidid põgenedes lahkuma.Tahame noortes arendada teadmist, et ainult eesti rahval on õigus sellele maale, ja et nemadki on eesti rahva liikmed."

Valdek Lenk pidas ülitähtsaks tugevat sidet kodu ja kooli vahel. Mõte, mida ta ikka ja jälle rõhutas, oli, et vanematel püsiks huvi lapse koolitöö vastu. Siis ei ole põhjust karta, et lapsed oma esivanemate keele kaotavad ja meie ühiskonnale võõraks jäävad.
(-------)
Valdek Lenk sündis 7. juunil 1924 Järvamaal Kareda vallas Öötla algkoolijuhataja Peeter Lengi keskmise lapsena. Lõpetas Tallinna Õpetajate Seminari 1943. aasta kevadel algkooliõpetaja kutsega. Siirdus pärast seminari lõpetamist sõjaväkke, võideldes Eesti Diviisi koosseisus idarindel, Narva jõe ääres ja Tartu all. Sai sääl haavata ja saadeti Saksamaale haiglasse. Sõja lõpul saadeti vangilaagrisse. Pärast vabanemist õnnestus pääseda Inglismaale. Abiellus sääl Mai Kirspuuga. Abielust on sündinud kolm tütart. 1951. aastal rändas edasi Kanadasse. Töötas Ontario Teedeministeeriumis maamõõdu osakonnas Torontos ja hiljem Londonis.
Valdek oli Toronto Eesti Seltsi Täienduskooli juhataja 1956 kuni 1959. aastani. Hiljem tegutses Londoni Eesti Kooli õpetajana ja juhatajana. Ja veelkord kuni töölt lahkumiseni 1992. a Toronto ES Täienduskooli juhatajana, olles olnud siinsetes eesti koolides õpetajaks ja koolijuhatajaks ligi 40 aastat.
(------)
VL on kirjutanud ja koostanud mitmeid täienduskoolide õppekavadele vastavaid ajakohaseid õpikuid, mis on saanud heade hinnangute osaliseks. Neid on kasutatud täienduskoolides üle maailma. Need on: "Õpeta mind lugema 1. ja 2.", "Eesti keele harjutustik 1. ja 2.", "Kalevipoeg"- lühikokkuvõte 4. klassile, "Eesti ajalugu koolile ja kodule", Eesti mäng.

Seda kõike suutis Valdek vaatamata piinavale suhkruhaigusele.
(-------)
VL on Eestlaste Kesknõukogu Kanadas vääristanud eestlusele ja Eesti vabadusvõitlusele osutatud teenete eest Kanada Eestlaste Teenetemärgiga.
Tema elutöö õpib ja elab.

Edgar Marten

NB! Kui guugeldasin Valdit, leidsin ÕL 11. aprillil 2009 ilmunud intevjuu Edgar Marteniga, mille lingi lisan siia.

Pildil Valdi oma vanima tütre Helle-Maiga Niagaara kose juures (dateerimata, umbes 1960ndate algul)

Killukesi suguvõsa kokkutulekust

"Suguvõsa kokkutulek" kõlab väga uhkelt. See oli tegelikult üsna väikesemastaapne üritus. Elasid-olid kord Lengi pere ehk vend Heikki (Kii), vend Valdek (Valdi) ja õde Aino. Valdi läks sõja ajal Kanadasse, Eestisse jäid Heikki ja Aino - ning nende kahe järeltulijate kokkutulek see oligi. Kõik ei saanud tulla, aga kes kohal, neil oli mõnus. Mitmest suust kõlas see idee, et niimoodi võiks sagedamini kohtuda. Lapsed said omavahel sõpradeks ja niimoodi see sugulus ju kinnitatud saabki. Varsti on lapsed suured ega tunneks üksteist muidu tänavalgi ära.

 Ilmataat ka hoidis meid, muidu oli iga päev vihmutamist, aga just 29. juunil oli väga päikeseline. Vane on kuldsete kätega ja kes polnud ammu käinud, sai imetleda Karini-Vane Lilli elamist. Nende seni ainuke lapselaps (Nele laps) Mia Rebekka võib tõesti õnnelik olla niisuguste mõnusate lapsepõlvemälestuste üle - kaasik paistmas, ujumistiigike, ja oma isiklik mitmeosaline mänguväljak...

 Aga selle blogiga rohkem haakuvalt - käisin ka Pille-Petsi elamises, see siis nö Lilli vana maja. (kunagine elamine on tehtud pooleks, kaks kõrvuti krunti, Vane-Karini oma on saunamaja.) Huvitav, mismoodi sellistes lapsepõlvest tuttavates kohtades ei märkagi uusi kihte, näed vaimusilmas just seda, mismoodi kõik oli vanasti.

Köögis pliidi kõrval istus ja valitses omal ajal mamma. Legendaarne mamma, õige nimega Anastassia Kinnas. Ta sai vaevu kõndida, hommikul enne kõiki teisi oli ta aga juba end oma toast sinna pliidi kõrvale istuma ajanud ja seal ta oli, kõigega kursis. Jutukas mamma, kellel ka lastele juttu jagus. Tänu temale saan ma täitsa hästi aru mulgi murdest (ja nagu selgus, ka seto keelest arusaamisele aitab see kaasa).

Edasi käisime Helinaga pööningul tolmutamas. Kuna vana maja katusele hakatakse remonti tegema, plaanib Helina paberi- ja pahna päästmise aktsiooni, ja ma lubasin ka appi minna. Seal on kastide ja ka niisama kihtide kaupa pabereid - raamatuid, ajakirju, vihikuid, kirju...

Helina vanaema (minu vanaonu Heikki naine) Ingrid sündis sellessamas majas, elas seal kogu oma elu ja suri sealsamas. Kõik Ingridi sugulased, nii palju kui teada, on sealtsamast Lillikandist pärit. Mis võis olla Ingridi kõige pikem periood sellest majast eemal? Ilmselt elu lõpus, kui ta rinnavähiga haiglas pidi olema.

...Mõtlen, mida siia veel kirjutada. Igasuguseid kirevaid killukesi on peas, aga need ei haagi omavahel päris kokku. Näiteks fotoalbumid Kanada sugulastest. Kõik värvipildid uhkelt ühte albumisse pandud. Ma tunnen, et tahaksin sellest raudse eesriide ülesest suhtlemisest rohkem teada saada. Põgeneti kiirustades (Valdi naisel Mail on väga kurb lugu, põgeneti nii kiirelt, et Mai beebiõde jäi Eestisse maha... ja ema ning tütar jäidki eraldi kasvama...) Aga millal siis suhtlema hakati? Millal üleüldse teada saadi, et Valdi elus ja terve on? Sama küsimus Saluveer Ennu kohta. Võibolla oskab Helle siin täiendavalt pajatada.
Igatahes mingil hetkel oli suhtlus sisse seatud, ja veel mõni aeg hiljem õnnestus lausa küllakutse saada. Valdi ema Ksenja läks pooleks aastaks Kanadasse. Mina imestan, kuidas ta väljasõiduloa sai, miks nõukogude võim nii kindel oli, et see vana naine poja pere juurde ei jää ja tagasi tulla tahab? Tore oli vaadata neid pilte, ette kujutada, mis tunne võis olla emal uuesti oma poega näha. Hiljem käis Heikki vennal külas ja samamoodi oli suur rõõm silmadest näha. Maailm oli sel ajal ikka palju suurem kui tänapäeval... Kui raske võis sel ajal olla lennujaamast "nägemist" jätmine, siis ju ei teadnud, kas tuleb üldse uut kokkusaamist. Ei tulnudki... Heikki oli minu mäletamist mööda saanud aastaid hiljem uue Kanada külastamise loa, aga siis hukkus autoavariis mõni aeg enne plaanitud reisi.

Küsisin jutujätkuks paljudelt paaridelt, kuidas nad omavahel tuttavaks olid saanud.
Tiit ja Reeli käisid ühes segakooris.
Pets ja Pille käisid ühes tantsuringis.
Vane ja Karin elasid ühes ühikas.
Ja muud sellist :)
Tulevaste põlvede legendiks võiks ehk sobida Tiidu ja Reeli lugu sellest, kuidas toimus nende salajane kiriklik laulatus. Nad olevat seda juba ammu plaaninud, olevat rääkinud ka oma vanematele ja saanud kategoorilise "unustage ära" osaliseks. Reeli olekski käega löönud, aga Tiit olevat edasi ajanud. Nii käisid nad Kaarli kiriku juures salaja läbi leerikursused ja said laulatuse jaoks aja samale päevale, kui õhtul oli pulmapidu. Saladusest teadis ka Reeli vend Aap, kes nad autoga kirikusse kohale viis - "laulatuseriietes ju trammiga ei sõida!" Ja ise kompartei riige, aga vaat tema neid kordagi salaplaanist välja rääkida ei üritanud. Hästi ilus olevat olnud, küünlad ja puha. Ahjah, see oli jõululaupäeval. Preester, Tiit ja Reeli, ja kiriku koristajatädi, kel olevat pisarad jooksnud ja olevat korrutanud: "Kui ilusad te olete, lapsed, kahju, et teid keegi ei näe..."
Kas Tiidu-Reeli vanemad said kunagi sellest teada, et oli salajane kiriklik laulatus? Seepeale läksid nad vaidlema. Reeli väitis, et said küll teada, Tiit ütles, et ei. Nii et kes teab... Neilt endilt enam küsida ei saa. Ma loodan, et hakkame vahel jälle siia blogisse asju üles tähendama! Ja loodan, et saame veel omavahel Lillis kokku nõnda. Muide,vaatasin, et ka siin blogis on pilte sellest, mismoodi just Lillis kokku saadi, no umbes 60 aastat tagasi :). Vt siin.

Eeriku luuletus Ennu 75.juubeliks

Leidsin lõpuks üles vanaema Amanda lauluraamatud, mille vahelt tuli välja ka Eeriku kirjutatud luuletus kallile vennale Ennule 75.a juubeliks, mis on küll rohkem nagu poeem. Ma ei tea, kui paljudel see olemas on, sellepärast mõtlesin selle siia üles panna. Seda on neli täiskirjutatud vihikulehte ja selles on palju valu kaotatu pärast. Amanda on selle oma käega ümber kirjutanud ja ma püüdsin seda võimalikult täpselt edasi anda.

Kalli venna Eeriku luuletus kallile vennale Ennule 75 a. juubeliks.

Aeg justkui linnutiivul lendab,
päev päeva järel kuu ja kuu.
Ma võtan sule, avan mineviku enda
ning mõttekangas välistan kõik muu.

Me meenutame kalleid kodupaiku,
aas, karjamaa, tee ääres kivi suur,
kas ongi mälestustes tühja valget laiku,
ka Anni allikad ning veerel pihlapuu.

Võib-olla oli heinaaeg just helgeim-
kõik õitses, kaares lõhnas hein,
just aruheinamaa kui park - see oli kauneim,
on selle kadumine nagu lein.

Põld pikk ja avar, ei olnud helde
ja kivine, all lohus kevadetel vesi peal.
Toa taga juunis lõhnas sirel,
suur tooming endisaegu meenutades seal.

Ning mälestusterikas maantee metsa veerel,
siit algas tee - me pürgisime uue järele,
nii seisime ka raskeil ajakäändeil,
meid saatus kandis nagu paati merele.

Veel mõtlen vanemaist nii kalleist,
me isa - aus, tasane ja arg,
ent ema, selle asemel küll julgem,
kel rändamiseks oli hinges kihk ja karg.

Meil lapsi seitse nagu luule salmis
ning vahe aastateski küllalt pikk,
meid kõiki töö ja vaev on vorminud,
kas siiski kõigil elu olnud õnnelik?

Me õed just nagu Tšehhovil kolm õde,
üks vaiksem, teine avalam,
neid jutuvada saatnud elus kõikjal,
ent ükski nendest pole kavaldand.

Vend Kaarel oma nõrkustes ja andeis
ning Priit, kel oli tarm ja ärivaim,
meil kõigil ühine küll oli huumor
ja laul ja naer need vaevalt otsa said.

Nüüd lännu nagu tuntud laulusalmis,
nood õndsad ajad ammugi,
me latse nagu essind linnu
kik ilma laanen laiali.

Mu kallis vend, truu sõber kaugel rajal,
sul täituma on seitsekümmend viis,
nii aastad lendavad, neist mälestusi kajab
ja ikka jäänd sul kalliks koduraja viis.

Me käigud mõlemil on läinud eri rada,
me mõtteid mõjustand on eri koht ja suund,
ent ühine on mälestuste jada,
kas midagi on tunnustanud ajad muud.

Ma isiklikult tänuvõlglaseks jään sulle,
mis andsid mulle pikal kooliteel,
hool isalik, sa annetasid aardeid kallid,
tööks, õpinguiks, mis olulisem ongi veel.

Su abikaasa, Aluverest peale ta nõnda hoolitsev ja hea,
mind kohtles alati kui venda-poega,
ka temale ma kiitust andma pean,
meil vaimsed huvid olnud ühtse koega.

Teil tublid pojad, miniad nii kaunid,
teid kõiki liitnud tegevus ja hool
ja lapselapsed hellitavad silma,
neil jätkub tublidust, neid saadab hool.

Nüüd nimel suguseltsi suure
meil õnn saand osaks tervitada sind,
head soovid kõikjalt jõudku sinu juurde,
las lauludest rõkkab lähedaste rind.

Jääb soovida, et jätkuks rõõmsaid aastaid,
et tegevuses leiaks rahuldust su hing
ja oma kauneid hetki lauludest sa taastad,
sind aina ümbritsegu soosikute ring.

On öelnud Tuglas: tundeid raske sõnarüüsse panna,
eks minulgi jääb ahtraks sõnariim,
tõemeelik pilk ja  siiras sõna võivad rohkem anda,
ma lõpuks siiski olen siin.

1985 karmil talvel
Eerik

20 aastat tagasi Balti ketis

Panen siia üles 20 aastat tagasi tehtud pildid Läti piiri ääres Lillis.
Ema Aino poolse suguvõsa suurhetked. Tänan Karinit, kes "taipas" tol ajal teha mõned diapositiivid.
Kui vaadata seda rivi, siis... tänaseks on mitmed augud sees. Paratamatu elu käik.

Pällu - suvi 2009

Siin on palju kirjutatud Pällu talust ja nüüd sai ka käidud vaatamas, mis on saanud kohast, kuhu Johannes ja Helene möödunud sajandi alguses tulid.

Selline pilt avanes, kui olime läbinud metsasiilu, kus vanasti oli olnud sillaga kraav.
Pilt pisut lähemalt, esiplaanil näha Johannese istutatud ilupuu hekk ja tagapool õunapuud.
Sealt suunast, kaskede vahelt, oli tulnud vanasti tee maja juurde. Metsaääres oli olnud saun, kus tema varjatud asukoha tõttu olnud hea viina ajada :-)
Arved seletab Lembitule ja Kerstile oma mäletamisi.
See põõsastik tähistab lauda asukohta.
Pilt lauda vundamendi pealt.
Kokkuvajunud lauda jäänused.
Johannese istutatud õunapuu - umbes 100 aastat vana.
Pildil peaks olema elumaja köögi all olnud keldri auk :-)
Eeriku (arvatavalt) istutatud õunapuu. Kui Eerik oli Arknal, siis tõi sealt puukoolist istikuid.
Kuruli mägi.

Pällul käisid Kersti, Lembit, Arved ja Mihkel (Hella oli samal ajal Rakvere Õpetajate Seminari lennu kokkutulekul)

Minu esimene laulupidu

Laulupeol käidud, elan ikka veel selle lummuses.
Olen mitmest laulupeost osa võtnud, aga kõige eredamalt on meeles minu esimene pidu.
See oli 1960. aastal. Olin siis pätakas, päris laps alles (oli koolinoorte pidu).
Sel aastal sai valmis uus laululava, see uhke kaar. Mäletan, enne laulupidu räägiti, et see on mineeritud ja peo ajal plahvatab pomm. Kes sellist lolli juttu levitas, ei tea, aga veidi kõhedaks tegi küll.

Ööbisime Tõnismäel Ehitus-Mehhaanika Tehnikumi (nn polütehnikumi) suures saalis, magasime põrandal ja söömas käisime üle tee mingis sööklas. On üks piinlik mälestus, millest ei julgenud kaua kellelegi rääkida. Ma olin lapsena kuutõbine. Ühel ööl ärkasin ja märkasin, et magan võõraste keskel. Kuidas sinna sain ja kas kellelegi peale ka astusin, ei tea. Loodan, et mitte. Kobisin eksitust taibates oma kohale tagasi.

Rongkäigust ei mäleta midagi, ju ikka oli vahva. Kui laululavale avalauluks kogunesime, kärgatas äike ja hakkas sadama paduvihma. Laulupidusid on ikka vihm kimbutanud, aga seda oli siiski nii suures koguses, et kontserti ei alustatud.
Esimese päeva kontsert jäetigi ära, mis on minu teada ainukene kord. Rahvas valgus läbi vihmasaju suure jõena trammipeatuse poole. Olin jäänud üksi võõraste inimeste sekka. Uued punased kingad said läbimärjaks ja venisid laiaks, nii et ei püsinud jalas. Võtsin paljajalu nagu paljud teisedki. Kõnniteedel voolas vesi. Lõbus oli olla. Ainuke mure oli, kas ma ikka oskan minna õige trammi peale ja õiges kohas maha.
Maalaps arg, ei julgenud küsida ka. Trammis pabistasin küll, et äkki sõidan vales suunas. Ei teadnud siis, et trammid teevad Kadriorus ringi ja sõidavad kõik linna tagasi.

Jõudsin ööbimiskohta, läbimärg nagu kassipoeg. Kuidas me seal oma riided küll kuivaks saime ja kas kingad tõmbusid uuesti kokku, ei mäleta. Või olid mul tagavarajalanõud ka. Igatahes kile oli selleks ajaks vist veel leiutamata, rääkimata vihmakeepidest. Vihmavarjud olid siis võib-olla ainult valitsuse liikmetel!!?

Järgmisel päeval oli jälle ilus ilm ja laulupidu toimus täies hiilguses. Kuuldavasti esitati siis ka esimese kontserdi laulud. Repertuaari ei mäleta, ju lauldi ikka Leninist ja parteist. Kas oli see sel laulupeol või mõnel teisel, kui tuli esitamisele Arvo Pärdi kantaat "Meie aed" (kaalikatest ja kapsastest)?
Kindlasti lauldi lõpetuseks ka "Mu isamaaa on minu arm" Ernesaksa juhatusel. Kahjuks ei mäleta emotsioone. Mis meie, lapsed, sel ajal teadsime okupatsioonist või kaotatud iseseisvusest!? Pioneerid, nagu me olime!!!

Edaspidi käisin laulupeol hoopis tantsijana. Ka sellest on naljakaid mälestusi, millest hiljem.

Leidsin netist huvitavat materjali Ilmatari koori ajaloo kohta.

Pildil Ilmatari koor möödumas ja tuttavat nägu tervitamas, meie toredad lastekoori lauljad, esimene kontsert algab juba vihmapiiskade saatel (laulupidu 2009)

Muusikaline maitse

Olen pool hommikut arvutis aega veetnud. Uudiseid ja ajalehti lugenud, blogisid vaadanud, muusikat kuulanud. Teen ühe sissekande ka ära, siis on tänane limiit täis.

Muusika on hea kaaslane ja lohutaja. Igaühel on erinev muusikaline maitse. Eks see sõltub paljust: east, temperamendist, natuurist, meeleolust.
Mingid nooruspõlve lauljad ja bändid jäävad eluks ajaks südamesse, seda on teised ka tunnistanud.
Kummalisel kombel maitse kujuneb varakult välja ja ei muutugi palju. Sama fenomen kehtib ka inimsuhetes. Olen vahel imestanud ja salamisi muianud, kui näinud kellegi uut kallimat - täpselt vana koopia, ainult veidi noorem!!! Vahel eelistatakse isa/ema koopiat.

Mulle meeldivad eestikeelsed laulud. See põhjusel, et saan siis sõnadest ka aru. Sõnad on ikka väga-väga tähtsad.
Vaatasin, et peaaegu kõik videod, mis olen endale blogisse kopinud, on eestikeelsed ja sellised haledad laulud, nostalgilised, melanhoolsed. Ju ma siis selline olengi.

Muusikaline maitse iseloomustab inimest. Kindel see.
Vaatasin eile poole ööni "Täna õhtul Kukerpillid". Vahur Kersna on leidnud endale hea nišisaate, eestikeelse muusika jäädvustamine kaasaegsel moel.
Üks vana video siin Kukerpillidest