Salme memuaarid, 14. osa: viimane peatükk

"Meie Väinoga alustasime Pärnus nii töökoha kui korteri otsimist. Mul õnnestus saada restoran Rannahoonesse kassapidajaks. Talveks Rannahoone suleti, siis sain jalanõude kauplusesse müüjaks, ja kaubandustöötajaks ma jäingi kuni pensionile jäämiseni aastal 1988.
1966–1972 olin meeste valmisriiete kaupluses kassapidaja ja 1972–1988 restoran Pärnus raamatupidaja. Väga palju aega ja vaeva nägime endile korteri otsimisega. Tädipoja juures elasime 8. juulist kuni 11. septembrini 1956, seega 2 kuud pererahvaga ühes toas, väiksemas toas elas peretütar.
Septembri alguses üüris meile ajutiseks väikese möbleeritud toakese ühe meie Siberikaaslase tädi, kellel Suure-Kuke tänaval oli oma maja. Tal oli kohe-kohe hoovipealses armetus ilma vundamendita majakeses tuba-köök üürilistest vabanemas, senised elanikud said linna poolt parema korteri. Tegime selles korteris, tuba ja köök, kokku 8.2 m2, remondi ja 13. detsembril 1956 asusime sinna elama, peaasi et omaette. Ostsime komisjonikauplusest istumiseks ja magamiseks ühe vana kušeti. Kööki tegi Väino ise söögilaua ja kaks taburetti. Selles armetus korteris (oli nii niiske, et vesi kogunes toanurkadesse põrandale) elasime neli aastat. Selles korteris sündis meil 1959.a. 28. aprillil poeg.
[see pilt ongi seal pisikeses köötoas tehtud:]

Juba enne poja sündi käisin iga nädal oma avaldustega Elamute Valitsuse juhataja seltsimees Rassadkini vastuvõtul parema korteri saamiseks. Korduvalt käis 3-4 liikmeline komisjon kontrollimas meie kehva korterit ja ennäe imet, kuu aega pärast poja sündi saime teate, et eraldatakse Lenini alleele ehitatavasse majja kahetoaline (28 m2) korter, kui töötame ehituse perioodil selle elamu juures 420 normtundi, see oli 50 tööpäeva. Kõik puhkepäevad ja õhtuti käis Väino seal tööl. Järgmise aasta detsembriks sai maja valmis ja saime orderi sissekolimiseks, oh seda rõõmu!
[pp: See pilt on tehtud nende uues korteris, seal olen ma isegi käinud ja suvitamise ajal peatunud, Salme ja Väino olid alati väga lahked ja jagajad inimesed.]

Pärast Pärnusse kolimist sai Väino esialgu kaubajaama laadijaks. 1961–1968 töötas ta Kalamajandis ehitustöölisena ja 1968–1994 Viisnurgas plastmasstoodete pressijana, 1994 kuni oma surmani (15. veebruaril 2000) Pärnu Linna Spordikooli ehitustöölisena.
[Siia veel üks pilt koos Salme pildiallkirjaga: Pärnu lähedal Tammistes meie suvila ees augustis 1999, paremalt Väino, pojapoeg Ott, mina, poeg, pojatütar, minia, poja ämm. 44 Pärnus elatud aastat on jõudnud lõpusirgele, poole aasta pärast lahkub Väino manalateele ja mina kolin Tallinnasse.]

Väino tuhastatud põrm puhkab Tallinnas Pärnamäe kalmistul, sest ta oli Tallinnas sündinud ja kasvanud ning siit ta küüditati.
Pärast Väino surma otsustasime pojaga meie Pärnu elamise likvideerida, sest poeg jäi pärast Tehnika Ülikooli lõpetamist Tallinna elama. Müüsime Pärnu korteri ja Tammistes asuva aiamaa suvilaga ja ostsime Tallinnasse Õismäele korteri, et saaksin olla vana ja haigena oma pojale lähemal. Olen üle elanud 5 rasket puusaoperatsiooni ja olen selle tagajärjel I grupi invaliid, kes vajab pidevat abistamist.
See on lühiülevaade Vana-Varblas asuniku talus kasvanud Kasemetsa Salme eluloost.
Septembris 2002"

Lõpp. Homme siis minu kommentaarid, seega vähemasti üks osa tuleb veel.

Salme memuaarid, 13. osa: tagasi Eestis, abiellumine

"Jõulupühade ajal 1955 võtsime oma pere ringis vastu otsuse: püüame minna tagasi kodukanti, see tähendab Varblasse.
2. jaanuaril 1956 läksingi mina kui lindprii, kellel polnud ei elu- ega töökohta, oma kodukülla Varblasse maad kuulama. See reis kestis mul terve kuu! Esimesed paar päeva olin Lihulas Ausmeeli Selma juures. Külastasin Jaagu Salmet, Koppel Lainet, käisime kinos, kus kohtasin mitmeid vanu tuttavaid. 6. jaanuaril jõudsin Varblasse, kõigepealt Lankuse Hilda juurde, kes elas oma perega Helmkülas endises Mölderkivi ilusas väikeses majas.
Nende juurde ma jäingi kuni 25. jaanuarini ja iga päev tegime külaskäike. Kõik Vana-Varbla pered käisime läbi, siis mere ääres Jaagul, Kasemetsas, Antsul, Arul, Mägidel.
Meie vanas kodus oli tehtud kapitaalne ümberehitus ja elasid seal kaks õpetajate perekonda, Meriluhtid ja Pajud. Meie rehealusest oli tehtud koolile tööõpetusruum. Meie loomalaut ja ait olid varemetes ja mahapõlenud, polnud enam sepikoda, see oli lihtsalt laiali tassitud. Kurb pilt. Meie ilus hõbepaju hekk, mida isa igal aastal pügas, oli kasvanud metsikuks, jäetud hooldamata.
Jaanuari keskel käisin uuesti Lihulas töökohti kuulamas. Ajalehetoimetusse oli korrektorit vaja, see oleks mulle väga meeldinud, aga kui jutu järg jõudis selleni, et olin küüditatu, siis öeldi irooniliselt – ei.
Oma kodu tagasi saamiseks käisin Rahandusosakonnas ja Täitevkomitee esimehe jutul, mõlemad vastasid, et selleks olevat väga vähe lootust. Jah, selleni jõudmiseks kulus veel palju aastaid, õigemini aastakümneid.
Oma õemehele Karlile aga sain häid uudiseid, just Varblasse oli vaja loomaarsti, sest seal olevat ainult velsker.

25. jaanuaril sõitsin Varblast Pärnusse. Seal peatusin veel nädala oma tädipoja Veltman Kristjani pool. Külastasin mitmeid endisi Varbla inimesi, kes vahepealse 7 aasta jooksul olid Pärnusse elama asunud, Raudsepp Liisi ja Arno, Mäeotsa Salme, Ago Olga, Kulla Liide jt. Minu sõnulseletamatult abivalmis sõbranna Heinluht Hilja Saulepist, kellelt sain Siberis esimese rahasaadetise ja veidi hiljem ka esimese paki, oli abiellunud Sorts Herbertiga, noor pere elas Sindis koos Hilja emaga. Nende pool peatusin 3 päeva. Seda jällenägemisrõõmu pole võimalik sõnades väljendada! Ja ikka veel tegid nad mulle kingitusi.
Käisime Hiljaga vastvalminud ja luksuslikus Sindi saunas, mõnulesime seal mitu tundi. Õhtul käisime kultuurimajas peol, mis algas näidendiga, järgnes tants, mis kestis kella kaheni öösel. Milline õnnis tunne üle 7 aasta tantsida jälle kodumaal eesti tantse ja eesti noormeestega!
2. veebruaril sõitsin lõpuks tagasi Käravetele. Jagus mitmeks päevaks reisimuljete ja uudiste jutustamist. Veebruari keskel sõitis mu õemees Karli Lihulasse ja Varblasse uue töökoha asju ajama - ja saigi seal kaubale. Kolimine jäi siiski suveks. Veebruari lõpul läksin mina sovhoosi kontorisse arveametnikuks, et veidi raha teenida.
25. mail 1956 saabus Eestisse Väino, kellest novembri lõpul Sira jaamas kurvalt lahkusin. Nüüd tahtsime kohe abielluda, aga Külanõukogus ei võetud meid jutule, sest Väinol polnud sõjaväepiletit, selle saamiseks läks veel üle kuu aega.
Suureks elamuseks sai meile jaaniõhtu Nelijärvel. Kell 12 öösel kihutavad kohale tõrvikutega ratsanikud ja süüdati üks suur ja hulgi väikesi jaanitulesid ja järvel ilutulestik, lauldi ja tantsiti koiduni.
Pärast jaanipäeva mõtlesime juba eesootavale kolimisele, teoks sai see 8. juulil. Meil Väinoga polnud küll midagi pakkida peale mõne riidehilbu, ei ühtki mööblieset ega majatarbeid. Lainel ja Karlil olid 7 aasta jooksul hädavajalikud esemed juba muretsetud.
Meie enda pere esimene sisseost toimus meie abiellumispäeval 17.07.1956 ja selleks oli alumiiniumist 3-4 liitrine keedupott, aga edaspidi hakkasime igal palgapäeval midagi ostma. Mööbliesemed ostsime komisjonikauplusest, sest sealt sai palju odavamalt kui teistest kauplustest, samuti riided ostsime komisjonist. Kolimiseks üüris Karl sovhoosist veoauto.

[Vahele ka pilt, koos Salme allkirjaga: Meie abiellumise päeval, 17. juulil 1956 Pärnus.]


Meie Väinoga jäimegi elama Pärnusse, minu tädipoja Veltman Kristjani juurde, kellel oli Aisa tänaval 2-toaline korter. Laine pere sai esialgu elamispinna Allika külas Peetril, hiljem kolisid Küütsule, vana talumaja metsa veerel.
Seal elas mu õe pere kümme aastat, siis kolisid nad Viljandimaale, Sürgaverre, tolleaegsesse Kindel Tee kolhoosi. Laine oli abiellunud aastal 1953, kui nad veel Audru sovhoosis elasid. Järgmisel aastal sündis neil tütar ja Varblas sündisid veel 1957.a. poeg ja 1961.a. veel teinegi poeg. Meie ema elas ka Laine perega koos kuni oma surmani 1957.a. 4. oktoobril. Surm viis ta meilt vähi tagajärjel, vaid 52aastasena.
Isa vabanes laagrist juulis 1956 ja Varblasse jõudis augustis. Esialgu elas ka tema koos Laine perega, hiljem omaette Vana-Varblas Kärneli väikeses majas. Suri infarkti 1968. aasta 14. märtsil, 70aastasena.

Siia ka kaks pilti: esiteks mamma (Laine) ja Salme, ma arvan, et see pilt on tehtud pärast Salme Siberist tagasi tulekut, sest nad ei tundu siin enam nii verinoored.



Ja teine pilt: mamma (Laine) ja Salme surnuaias, ma ei tea, kas see on nende ema või isa matustel.


(Memuaarid jätkuvad..)

Salme memuaarid, 12. osa: pääsemine Siberist

"12. november 1955 – elu oodatuim tund!
Mind kutsuti mind komandatuuri ja anti lilla pehmest paberist spravka (tõend, mille koopia on siin):



Sellel spravkal olid tumedama lilla tindiga kirjaread, mis tõendasid, et olen sundasumiselt vabastatud ja saan passi.
Silmade ees virvendas, jalad värisesid, pisarad paisusid kurgus – jälle vaba inimene!
Järgmisel päeval olin veel tööl, aga andsin avalduse lõpparve saamiseks. 15-nda novembri hommikul sõitsin rajoonikeskusesse, Sirasse, passi välja võtma, õnnetuseks oli passilaud kaks päeva suletud, ööbisin 2 ööd Siras ja 17-ndal sain passi kätte ja sõitsin tagasi Balahtsini.
Järgmine nädal läks oma majapidamise likvideerimise, pakkimise ja saatusekaaslastega hüvastijätmise peale. Olin mina ju esimene vabakslastu meie omadest! Aga juba mõne kuu pärast hakkas pidevalt vabakslaskmisi toimuma.

Balahtsinist lahkusin 25. novembri hommikul kell 8. Saatma Sirasse tuli minu tulevane mees, kellega 7 aasta eest võhivõõrastena trellitatud vagunis sõitu alustasime. Tema vabanes Siberist viis kuud hiljem, 1956. aasta mais ja abiellusime sama aasta 17. juulil Pärnus.
Siras tuli mul aga kõigepealt oodata mitu päeva, et saada piletit otsevagunisse Moskvani, et mitte seigelda ja oodata vahepealsetes jaamades. Väljas ju külm Siberi talv ja reisin üksinda, polnud kedagi abistajaks ega kedagi, kellega nõu pidada.

30. novembril kell 3 varahommikul algas minu reis läbi Siberi avaruste kodumaa poole. Pilet platskaardiga Moskvani maksis 347 rubla ja minu pagasiks oleva suure vineerkohvri eest, mis kaalus 36 kg, tuli maksta lisaks 115 rubla. Moskva vagunid olid kaks esimest ja minu koht oli nr 22 esimeses vagunis, ülemisel naril.

4. detsembril pool neli päeval jõudsin Moskvasse. Imetlesin Moskva metrood ja sama päeva õhtul sain esimest korda elus vaadata televiisorit.
Moskvas peatusin 2 päeva Laanemetsa Tiina ja Ahto tädi juures. Seal võeti mind väga külalislahkelt vastu ja oleksin võinud olla nende juures palju kauem, aga soovisin ju võimalikult kiiresti oma ema ja õe juurde jõuda, kes elasid nüüd Ambla lähedal Käravete sovhoosis. Õde Laine töötas lasteaias ja Laine mees (mu õde oli vahepeal abiellunud) sovhoosis loomaarstina.
Moskvast sõitsin välja 6. detsembril kell 11.15. Tapale jõudsin 7-ndal kell 13.30. Alles õhtul sain sealt bussiga Käravetele. Tapal käisin kauplustes, sööklas, küsisin ja rääkisin ikka vene keeles, sest ei kohanenud nii kiiresti, ei suutnud uskuda, et üle 7 aasta võin suhelda poes jälle eesti keeles.

Kodustele ma oma vabakssaamisest üldse ette ei teatanud, tahtsin neile üllatust valmistada. Sellega saingi hakkama, mida koju jõudes tegelikult kahjatsesin, sest ema sai mind nähes närvivapustuse! Õemees Karl toibus kõige kiiremini ja asus meid rahustama, kuidas vähegi oskas, aga söök ja jook ei istunud kellelegi ning und ka ei tulnud.
Järgmisel päeval olime juba rahulikud ja õnnelikud, sest seda hetke me kõik need pikad aastad ju olimegi oodanud.
Detsembri keskel olin mõned päevad Tallinnas. Algul ei osanudki kuhugi minna, sest palju oli vahepealsete aastatega muutunud. Külastasin oma tulevase mehe venda, samuti oma õemehe venda Leo Tulevit. Ööbisin Noore Helga juures, kes oli vahepeal abiellunud ja Varblast Tallinna kolinud. Jõulud ja uusaasta veetsime õndsas rahus kodus, kuulasime raadiost jõululaule ja jõulujutlust Soomest, meil oli see ju siis rangelt keelatud. Karli vend Leo Tallinnast oli meil külas. Jõulu ja uusaasta vahel käisin Rakveres oma keskkooli pinginaabril Maimul külas, keda ka taheti küüditada, aga hoidis kõrvale ja pääses.
(jätkub...)

Salme memuaarid, 11. osa: veel viimane aasta Siberis...

"Siberi kliimast ka veidi. Talved on pikad ja külmad, oktoobrist maini. Külmakraade vahel isegi üle 40*C. Palju lund, lumetormid, nn buraanid.
Igapäevaseks riietuseks oli meil puhvaika (vatijope), vatipüksid, vatikindad, peaaegu põlvini ulatuvad paksud nn lubjavildid. Hütis oli soojaandjaks puupliit ja ema saatis mulle väikese elektripliidi. Kodus olles küdes see meil kogu aeg, sellegipoolest oli vesi töölt tulles ämbris jääkoorikuga kaetud. Kütte hankisime mägedel olevast metsast, seal oli mahalangenud puid külluses. Saagisime need 2-3 meetri pikkusteks ja veeretasime mäest alla, tasasel maal lohistasime need endi järel nööri otsas koduni, seal saagisime ja lõhkusime pliidipuudeks.

Suvi on sealkandis lühike, aga väga kuum.
[vahele üks pilt Siberi heinaajast, Salme on paremalt esimene.]

Mustad ja punased sõstrad kasvavad Siberi suves vabalt metsas, vähemal määral ka vaarikaid. On palju erinevaid ilusaid lilli.
Palju vaeva nägin oma hüti soojustamisega. Suve jooksul mätsisin teda mitu korda saviga, nii seest kui väljast poolt ja valgendasin lubjaga üle. Suvel vihmaga sadas katus kogu aeg läbi ja savi muudkui kukkus nii laest kui seintelt.

1954. aasta jaanuaris saatsin Laine ja ema soovitusel Moskvasse Siseministeeriumisse palvekirja koos arstliku komisjoni tõendiga oma kehvast tervisest. Sellele reageeriti päris kiiresti, juba 19. veebruaril kutsutai mind Komandatuuri. Seal oli mingi võõras, pagunitega ülemus, pani minu eluloo üksikasjadeni kirja, andis tagasi üliõpilaspileti, mis siia tulles ära võeti. Soovitas uuesti õppima hakata ja praegu paremat töökohta nõuda. Minu vabastamine olevat veel kaalumisel, oodaku vastust.

Parema töökoha suhtes toon näite. Meie ehitus-remonditsehhis vabanes laohoidja koht ja anti lootust, et saan selle koha, aga linna parteisekretär polnud sellega nõus ja selle koha sai üks kohalik parteilane.

Sama, 1954. aasta augustis teatati meile kõigile komandatuuris märkimise ajal hea uudis: meie eluaegne väljasaatmine on muudetud ajutiseks ja põgenemise korral on karistus ainult 2-5 aastat. See teade andis meile usku ja lootust, et pääs kodumaale pole enam kaugel. Juba 1954. aasta algusest hakkasid meie juurde saabuma kuni 10aastase karistusega laagris olnud pereliikmed, osalise karistuse kustutamisega. Ka minu isalt tuli nüüd tihedamini kirju. Laagrites pidid käima kõrged komisjonid, kes langetasid otsuseid: kellel karistust vähendada, kes kohe vabaks lasta. Meie isa vabastati alles 23. juulil 1956. Karistust vähendati kuni faktiliselt ärakantud ajani.
Mina saatsin 1955. aasta mais Moskvasse Siseministeeriumisse järelpärimise, miks pole pooleteise aasta jooksul minu palvekirjale vastatud.
Vabastusteate sain poole aasta pärast, s.o. 12. novembril 1955!

Sama aasta juulis saime meie (kõik komandatuurialused) omale 10 aasta passid märkusega "liikumisvabadus oma rajooni piires". Küll oli ikka suurepärane vabadus!

Viimase suve olin peamiselt ehituste juures tööl, õppisin krohvialust laastu seina lööma, neist jäid seinale ilusad ruudud ja nende laastude peale tuli loopida krohvisegu, see nõudis harjutamist, et krohv seina loopides pidama jääks ja ühtlane kiht tekiks. Järgmine päev, kui krohv tahenenud, tuli see vastava puidust siluriga veel tasandada, ja lõpuks, kui krohv tõesti kuiv, siis üle lubjata. Vahel olin pottsepa abiliseks, segu tegijaks ja ämbritega meistrile kätte tassida, samuti telliskivisid kohale tassida.
Need olid minusuguse nõrgukese jaoks väga rasked tööd, aga õnneks oli see suvi kannatusteaja lõppvaatus."
(jätkub...)

Salme memuaarid, 10. osa: oma maja ostmine, Stalini surm ja spordivõistlused

"Et saada rahulikumat elu, ostsime koos pr Avestikuga endile hüti, kumbki meist maksis 200 rubla ja olime “majaomanikud”.
Esimesel hommikul ärgates saime suure ehmatuse osaliseks, seintel jooksid lutikad, need jäidki meie koduloomadeks kuni siberiaastate lõpuni. Meie nn maja oli väike osa suuremast barakist, umbes 15 m2, kõrgus 1,8 meetrit, ukseava oli nii madal, et sisse-välja minnes tuli tublisti kummardada, väike puupliit. Lae toeks oli kaks 30 cm läbimõõduga palki. Kaks aknakest, 50x70 cm. Seinad ja lagi lubjatud, põrand isegi laudadest. Vihmavesi jooksis tuppa, sest katus oli lauajuppidest tehtud.
Kõrvaltoas elasid poolakad, järgmises venelased, viimases ukrainlased. Maja juures oli isegi väike aiamaa, sellele panime labidaga ämbritäie kartuleid maha ja ilma mingi väetiseta kasvasid sügiseks suured kartulid.
[Siin on pilt sellest majast, tehtud küll pärast Salme lahkumist. Temapoolne pildiallkiri: Minu hütt, see eraldi osa pika baraki küljes, pildistatud pool aastat pärast minu äratulekut, kui polnud remontijat, aga minu pandud taba on veel korralikult ees!]

25. juulil 1952 oli meil ees jälle kolhoosisaatmine, minna tuli ka minul. Seekord hakkas see heinateoga ja septembris läks vilja tuulamiseks, laadimiseks, ja pääsesime sealt alles 20. oktoobril, kui juba paks lumi oli maas ja mitu kraadi külma, seega kokku veetsime kolhoosis 3 kuud.
Vilja koristamine läks isegi sellise absurdini, et keppidega kangutasime viljakõrsi lumest välja, pool päeva tegime sellist jaburdust, siis keeldusime kategooriliselt. 250 ha viljapõldu jäi lume alla. Seekord kolhoosist meile mingit tasu ei makstud, peale kehva söögi, aga töökohast maksti 3 kuu eest 218 rubla, seega 72 rubla kuus, hea seegi!
Tööl olin ikka OKC-is. Vahel tegin naelu, vahel olin koristajaks, kütjaks, valvuriks, nii nagu ülemustel parasjagu vajadus oli.

6 märtsil 1953 levis teade, et Stalin on surnud. 3 päeva olid koolid suletud, samuti kino, tänavatel olevatest valjuhäälditest tuli ainult leinamuusikat. Siis aga läks elu jälle vanaviisi edasi.
1953. aasta suvel toimusid meie kullalinnas, Balahtsinis, ülerajoonilised spordivõistlused, mis pakkusid meilegi vaheldust. Kolm päeva järjest, kergejõustik, võrkpall ja korvpall. Meie linnast ei võistelnud ükski eestlane, aga teisest kullalinnast nimega Kommunaar oli isegi kolm eestlast: kaks noormest ja üks tütarlaps. Ülo nimeline eestlane oli Kommunaari jalgpalli meeskonna väravavahina väga tubli, nad võitsid mängu.
Ja ulle üllatusena oli see ainuke naissportlane Pärna Eha, kes oli 1946-47 Saulepis minu VII klassi õpilane! Milline rõõm oli üle nelja aasta näha tuttavat kodukandist, kellega ühised tuttavad ja ühised mälestused ning nii ei taha meie meenutustel olla lõppu. Ta ööbis minu juures ja need kolm ööd me aina jutustame. Jäime sellest saadik kirjavahetusse. Neil Kommunaaris olevat olnud eestlastest noori 50 ringis. Tegelesid isetegevusega, oma orkestergi oli olemas ja isegi rahvatantsurühm.
Meie linnas oli ainult Hanso Unol viiul ja hr Põdersonil mandoliin, mida nad mõlemad väga hästi mängisid, sest Uno töötas enne Siberit Estonia teatri orkestris. See külaskäik äratas ka meid tardumusest ja hakkasime vahetevahel klubis tantsimas käima. Kinos käisime päris tihti. Vahel külastas meid ka Abakani (meie oblasti pealinn) teater.

1953. aasta sügisel lubati meist esimene eestlane Krasnojarski instituuti õppima: Mesila Õilme, kes kevadel lõpetas meil keskkooli. Rõõmustasin koos Õilmega, et ta siit mägedevanglast esimesena pääses.
Sel suvel saadeti mind ainult kolmel nädalavahetusel kolhoosi heinale ja septembris üks nädal viljakoristusel.

22. novembril 1953 suri pr Laanemets vähki. Tegime kuuse- ja seedriokstest ilma mingisuguse kõrvalkaunistuseta ilusad pärjad ja kõik meie siinsed eestlased käisime teda ära saatmas. Mina elasin tema ja ta kahe lapsega 3 esimest aastat ühise perena, seetõttu olin ma eriti kurb. Tema 10-aastase tütre saatsime juba 1952 juunis lastekodusse, sest ema oli pidevalt haiglas ja 15 aastane poeg sai tööle puidutsehhi. Õnneks vabastati nende isa 1953 märtsis ennetähtaegselt laagrist, nii et ta sai pool aastat enne naise surma olla talle ja pojale toeks. Aasta hiljem suri aga hr Laanemets ise kopsupõletiku tagajärjel.

(jätkub...)

Salme memuaarid, 9. osa: perenaise amet, ehitustöö, kolhoositöö, kasuemaks olemine

"1951. aasta kevadtalvel oli ajalehtede jutu järgi poliitiline taevas väga ärev, see andis meiesugustele taas lootust koduradadele pääseda. Ema ja Laine saatsid mulle kogu aeg banderollis ajalehti. Kirjade sisu oli sellest saadik ettevaatlikum, kui neid hoiatasime, et see meie saatust võib karmistada, kui nad kirjutavad, mida mõtlevad, ja igati meid lohutada püüavad.
Muide, kullalinnas oli alaline kino ja seda luksust me vahetevahel kasutasimegi, kui näidati välismaa filme. Mõnele meist saadeti kodumaalt ka ajakirju, need käisid siis käest kätte, kuni kõigil oli loetud. [Epp: praegu seda üle lugedes tuletanj meelde, kuidas Salme alati ajakirju-ajalehti pärast lugemist kellelegi teisele tahtis edasi sokutada, see komme oli tal ilmselt Siberist saadik veres.]
Oli ka kohalik raamatukogu. Raamatuid sai laenutada komandandi tõendiga, lisaks oli vajalik töötõend. Veendusin selles omal nahal, kui läksin ainult komandandi tõendiga, ei antud mulle ühtki raamatut. Siis palusin oma töölkäivaid sõbrannasid mulle raamatuid tuua.

Seda nn perenaise ametit leskmehe peres pidasin pool aastat, 1950. aasta novembrist kuni 1. juunini 1951. a. Oleksin seal kauemgi olnud, aga härra Jakovlev tegi mu elu võimatuks. Juba varsti pärast nende juurde kolimist hakkas ta mind nii öelda võrgutama ja endale naiseks paluma ning kui see heaga ei õnnestunud, siis hakkas kiusama ja mõnitama.
Kolisin proua Laanemetsa juurde tagasi. Linda oma emaga ostsid 1951. a. märtsis endile 700 rublaga väikse majahüti: tuba ja köök, kokku umbes 20 m2. Nii et meil neljakesi, pr Laanemets, Ahto ja Tiina ja mina, oli nüüd päris lahe elamine oma 15 m2 peal.
Juuni keskel õnnestus mul OKC-I kergele tööle saada, mägedesse ühte onni koristajaks ja valvuriks, kus mõned ehitustöölised ajutiselt elasid. Seda looduslapse elu sain nautida ainult poolteist kuud, siis kamandati jälle linna tagasi. Seal pandi mind ränkraskele ehitustööle: mu tööks sai 1,5 m sügavuste aukude kaevamine ja pottsepa abistamine, segu tegemine ning ämbritega meistri kätte tassimine.

Õnneks saadeti mind sealt peagi, septembri alguses kolhoosi kartuleid võtma, see oli tublisti kergem töö. Kartulivõtt toimus küllalt moodsalt, sahaga aeti vaod lahti, aga edasine töö toimus kümne küünega. Esimese päeva õhtuks polnud küüsi enam olemas, teise päeva õhtul olid sõrmeotsad villis ja kolmandal päeval oli võimalik ainult rusikatega mulda kraapida. Kindaid polnud kusagilt võtta. Sedasi virelesime seal 2 nädalat. Ööbisime klubi põrandal põhkudes, ilma lahti riietamata. Söögi keetsime ise, kartuleid oli priitumalt, üle päeva toodi piima ja isegi liha. Leiva ostsime ise.

Pärast kartulivõttu olin jälle ehituste juures tööl. Kuni maa ei olnud veel läbi külmunud, tagusime kirkaga mulla lahti, siis labidaga tõstsime kanderaamile ja kahe vahel kandsime mulla välisvundamendi soojustuseks. See ei olnud väga raske töö. Kui päris külm ja lumi tulid, siis sain ühiselamus koristajaks ja ahjukütjaks, see oli väga mõnus töö.

Aga kergele tööle vaatamata jäin iga päevaga hädisemaks, küllap eelnevad rasked perioodid lõid nüüd talvel välja. Peavalud, alaline palavik, jõuetus. Kergemal kujul vaevasid need hädad mind juba küüditamise ööst saadik ja õige diagnoosi sain alles palju aastaid hiljem pärast kodumaale pääsemist 1956 aastal. Mu haiguseks, nagu hiljem selgus, oli türetoksikoos (kilpnäärme ületalitus).
Ka proua Laanemets haigestus ja järgmise poolteise aasta jooksul oli ta rohkem haiglas kui kodus. Tal olid valud terves kehas. Järgmise aasta novembris viisimegi ta kolmandana Siberi mulda.
Tema 14 aastane poeg Ahto ja 9 aastane tütar Tiina olid ema haiguse ajal minu hooldada, sest elasime ju koos. Kaasmaalased abistasid meid toiduga, eriti helde oli proua Nuude, tema sai kodumaalt hästi palju pakke. Meie komandandi korduvate nõudmiste peale vabastati laste isa ennetähtaegselt laagrist ja jõudis pool aastat enne abikaasa surma meie juurde. Aga ka tema oli parandamatult haige ja suri aasta hiljem. Siis komandant organiseeris Tiina lastekodusse, mis asub rajooni keskuses. Ahto sai elukoha ühiselamus ja tööle puidutöökotta, 15 aastase poisikesena.

Mina käisin 1952. aasta alguses korduvalt arsti juures, röntgenis, arstlikus komisjonis. Sain teada, et mul oli kopsus tume koht ja süda ka laienenud. Olin poolteist kuud haiguslehel, aga see e Vasakult Linda, hr Raud, pr Raud, pr Laanemets, mina, Tiina, Ahto.est oli koduseid töid küllaga, seoses mu kasulapsega (Ahtoga).
Märtsi alguses 1952 läksin jälle tööle, abitööliseks ehitusel. Laste ema (kes siis veel elas) sai aprilli lõpul haiglast koju, mis mulle oli suureks kergenduseks."

Lõppu ka üks foto. "Vasakult Linda, hr Raud, pr Raud, pr Laanemets, mina, Tiina, Ahto."



(jätkub)

Salme memuaarid, 8. osa: töö kullaotsijana ja sügistöödel

Algatuseks üks pilt Salmest, kahjuks ma ei tea, on see tehtud Siberi ajal või enne seda.



"Jaanuaris [Epp: ei saa aru, kas ta räägib siin aastast 1950 või 1951] öeldi mulle, et pole kerget tööd enam anda. Naelte tagavara oli juba suur ja koristajaks sai kohalik naine. Sellist tööta olekut pidin taluma pool aastat, kuigi iga nädal käisin mitu korda komandatuuris tööd palumas.
Juuni lõpul aga õnnestus saada väga huvitav töö: nn. kullaotsija. Koos Hanso Ainoga meile see töö anti. Tööriistadeks olid meil kirka, suur haamer, hästi suur peitel ja väike luud. 30–40 Kaug-Ida üliõpilast koos 4 geoloogiga olid eelnevalt teinud luuret, kaevanud mäekülgedele kraavikesi. Meie tööks Ainoga oli neist kraavidest võtta proove, taguda kivide küljest tükikesi ja igast kraavist võetud proov eraldi väiksesse riidekotti panna koos lipikuga - seletusega, millisest kraavist proov on võetud.
Õhtuks kogunes selliseid kotikesi paarkümmend, igas ühe kilo jagu proove. Kõik kotikesed tuli seljakotis tassida kontorisse ja sealt edasi viidi need hobuste seljas kuhugi laboratooriumisse uurimisele. Nii püüti selgitada, kas on mõtet sinna uut kullakaevandust rajada.

Seda huvitavat tööd lubati meil teha ainult üks kuu, siis saadeti meid kaheks kuuks, 9. augustist kuni 7. oktoobrini umbes 150 km kaugusele Stalini nimelisse kolhoosi sügistöödele. Tööks oli peamiselt nisu tuulamine, kuivatamine ja laadimine autodele. Tööpäevad kestsid enamasti 17 – 18 tundi, ka öövahetused. Ööbimiseks oli umbes 30 inimesele armetu hütt keset välja, milles kahekordsed puunarid, osa inimesi magas ka pööningul. Söögiks oli hommikuti tükk leiba, ~200 grammi, ja kruus leiget vett, nimeks tee. Lõuna- ja õhtusöögiks oli päevast päeva ühesugune supp, vesi ja kartulid ning veidi rasvaollust.
Kolhoosi suurus olevat olnud 1100 ha. Maastik sarnanes stepiga, ei ühtki puud, niikaugele kui silm näeb, ei veeojakest, ei ühtki maja peale meie onni.
Pesemisvõimalused olid väga kehvad, selle tulemusena saime jälle täid nii riietesse kui juustesse.

Oktoobri alguses läks väga külmaks ja lumi sadas maha, see päästis meid kolhoosiorjusest. Tasuks saime sealt 100 kilo nisu, mis meiega koos Balahtsini sõidutati. Olime räbalais, mustad ja nälginud. Balahtsinis oli õnneks korralik saun ja sinna me kohe tormasime. Nisu saime ära jahvatada, 100 kilo jahvatamise eest võeti 20 rubla ja 6 kilo jahu ning küüdimehele veel 15 rubla. Jahu oli küll koos kliidega, aga sepik tuli sellest ilmatu hea, seda tegime nüüd mitu korda nädalas ja osa isegi müüsime oma saatusekaaslastele.

Edasi läks jälle suureks tööotsimiseks, aga tulemusteta. Hädavariandina läksin novembri lõpul teenijaks-perenaiseks. Nimelt novembri alul suri pr Jakovlev. Nutsime valusaid pisaraid, mattes jälle ühe meie kaasmaalastest Siberi mulda. Leinama jäid abikaasa koos 4aastase tütrepojaga ja veel nendega kokku elama jäänud hr Põderson, kes küüditati laagris oleva poja pärast. Tema naisel õnnestus Eestisse jääda. Mehed käisid tööl, mina olin poisiga kodus, käisime poes toitu ostmas, tegin süüa ja kõiki majapidamistöid. Esimest korda elus keetsin lehmaudarast suppi, mida härrad minult nõudsid. Minu suust see küll alla ei läinud, vintske ja veniv, aga härrad sõid küll. Pärast naise surma hakkas härra Jakovlev järjest enam viina tarbima ja selle võrra jäi toiduraha vähemaks. Ta müüs ära abikaasa õmblusmasina, sõrmused ja käekella."

(jätkub...)